1. Süütu arhetüüp ehk meie usaldav sisemine laps
2. Orvuke arhetüüp ehk julgus olla haavatav
3. Võitleja (sõdalase) arhetüüp aitab suhetes piire luua
4. Hoolitseja ehk suuremeelsuse arhetüüp
5. Otsija arhetüüp püüdleb parema elu poole
6. Armastaja arhetüüp ehk armastus iseenda vastu
7. Hävitaja arhetüübi vari hoiab kinni depressioonis
8. Looja arhetüüp aitab luua unistuste elu
9. Valitseja arhetüüp loob küllust
10. Maag – meie isikliku jõu allikas
11. Elutarga arhetüüp aitab vabaneda kiindumustest
12. Narri arhetüüp õpetab meid elu nautima

Sisemiste kangelaste äratamine – Kaksteist arhetüüpi, mis aitavad meil leida iseennast ja muuta oma maailma LOE EDASI SIIT

Oma arhetüübi tundmine aitab saada aimu oma tegelikust olemusest LOE EDASI SIIT

Koolitusetendus arhetüüpide maagiline maailm LOE EDASI SIIT


1. Süütu arhetüüp ehk meie usaldav sisemine laps

Nii nagu iga lapse, nii on ka Süütu arhetüübi oluliseks omaduseks usaldus, mida ta nii iseenda kui ka teiste vastu tunneb. Olles ühenduses Süütu arhetüübiga saadab inimest elus usk, et elu saab olla parem kui praegune. Kuna Süütu arhetüüp on nii rännaku algus kui ka lõpp, siis säilib inimeses alati soov võtta ette rännak selleks, et uuesti leida ja luua elu, mida ta usub võimalik olevat. Sageli võib see väljenduda läbi uskumuse “Alati saab paremini!” või “Kõik on võimalik!”. Seega on inimese loomuses alati olemas usk muutustesse ja parema elu võimalikkusesse.

Inimeses peituv Süütu usaldab ka siis, kui usaldamine ei ole õigustatud. Näiteks, kui talle öeldakse autoriteedi poolt, et ta on rumal, laisk, inetu või saamatu, siis võibki ta seda uskuda ning püüda olla veelgi parem selles, mida ta teeb. Ühelt poolt on inimese areng ja oskuste parandamine elu loomulik osa, kuid samas kui inimesel on sügaval sees uskumus, et ta ei ole piisavalt tubli, siis ei pruugi ükski tulemus olla piisavalt hea. Seega võib inimene eitada probleemi, proovides olla veelgi edukam ning lõpuks jõuda läbipõlemise või halvemal juhul depressioonini.

Sisemine laps – kes ta on?
Inimeses säilib alati ühendus tema sisemise lapsega, kes võib ennast väljendada kas läbi õnneliku või haavatud lapse. Nii nagu Süütu arhetüüp, nii nagu ka meie sisemine laps on ühenduses usaldusega. Õnnelikul laps aitab täiskasvanul olla kontaktis oma sisetundega, tuues ta ellu loomingulisust, uudishimu ning mängulisust. Haavatud laps on aga usalduse kaotanud. Tema käitumine peegeldab sageli inimese hingehaavu, mis võib väljenduda läbi vihastamise, kurbuse, eemale tõmbumise, manipuleerimise või kontrollivajaduse. Kangelase teekond algab oma vajaduste teadvustamisest ja usust uutesse võimalustesse. Juhul kui inimeses haavatud laps surub oma tundeid ja vajadused alla või ei teadvusta neid, siis võib olla ka muutuste toomine ellu raskendatud või soovitud muutuste saabudes tunda hinges jätkuvat rahulolematust.

Probleemide eitamine ehk Süütu vari
Süütu varjupooleks on kinnijäämine usalduslikku ja optimistlikku seisundisse olukordades, kus reaalsus on midagi, mis talle ei meeldi. Elu paratamatus on see, et nii inimese elu kui ka teda ümbritsev keskkond on pidevas muutumises. Juhul kui inimene ei aktsepteeri muutuste paratamatust, siis võib ta hakata reaalsust eitama või süüdistama teisi, projitseerides oma vead teistele inimestele. Süütu vari ilmutab end olukordades kus näiteks armusuhe on muutunud füüsiliselt või vaimselt vägivaldseks, kuid eitades olukorra tõsidust usub inimene et “kunagi see muutub” või “hetkel on pingelised ajad”. Puberteediealistel noortel võib Süütu arhetüüpi kinnijäämine väljenduda läbi söömishäirete, kuna keha muutustega kohanemine võib olla psühholoogiliselt keeruline.

Kuidas ära tunda Süütu arhetüüp? Kuidas väljendub Süütu arhetüüp inimese igapäevaelus?
Kujutage ette, et te kandideerite unelmatele tööle unelmate ettevõttesse või leiate endale partneri, kellest juba pikalt unistasite. Kuid mõne aja möödudes juhtub midagi, mis tekitab tõdemuse, et ei unelmate ettevõtte või kauaoodatud partner ei olegi täiuslikud, vaid tegu on täiesti tavalise ettevõttega või lihtsureliku inimesega oma tugevuste ja nõrkustega. Analoogses situatsioonis on sageli ka näiteks alustavad ettevõtjad, kes süütult avatuna, optimistlikult ja elevusega alustavad oma äriidee elluviimisega. Kuid seejärel peale mõningast sisseelamisperioodi katkestavad, kohkudes tagasi mõne takistuse ees või jõuavad mõistmiseni, et ettevõtja argipäev ei pruugi olla oluliselt erinevam palgatöötaja omast. Meeskondades võivad Süütud tunda end ise erilisena või teistele paista karismaatilistena, kes teevad näo, et nad on sõltumatud. Oma hinges võivad nad analoogselt lastena oodata tööandja või ülemuse poolset hoolitsust ja kaitset. Nende maailm kokku variseda kui neid ootamatult hüljatakse, kuna oma sisemuselt võivad olla haavatavad. Samas võivad need inimesed olla väga head visionäärid, kes on meeskonnale justkui majakaks, kuhu suunas liikuda.

Nii nagu muutused, nii on ka tagasilöögid elu paratamatu osa. Juhul kui Süütuna inimene hoidub nendest, siis ei pruugi ta kunagi saada täiskasvanuks. Süütu kasv ja areng saab alguse hetkest, mil ta kogeb “langust” – tema illusioonid purunevad ja ta võib tunda pettumust. Siinkohal jõuabki inimene elu ristteele. Juhul kui inimeses hakkab domineerima Süütu varjupool ehk haavatud laps, siis ta hakkab otsima süüdlasi või eitades reaalsust jääda olukorda mis ei toeta tema arengut. Kuid juhul kui inimesel on hea ühendus oma sisemise õnneliku lapsega, siis raskustest hoolimata säilib temas usk, avatus ja loomingulisus, mis aitavad rännakult naaseda targema, julgema ja õnnelikumana.

2. Orvuke arhetüüp ehk julgus olla haavatav

Unistamine ja oma vajaduste teadvustamine on inimeseks igapäevaelu lahutamatu osa. Meie kõigi jaoks on oluline tunda end turvaliselt ja ümbritseda end meile oluliste inimestega. Juhul kui on olemas toit mida süüa, uni taastumiseks, katus peakohal ja suhted lähedaste, kolleegide või autoriteetidega, siis tunneme rahulolu. Kuid sõltumata meie esmavajaduste rahuldamisest, võime siiski tunda end hüljatuna, reedetuna, kuritarvitatuna, hooletusse jäetuna või unistustest paljaks röövituna. Orvukese arhetüüp tuleb inimese ellu soovitusega aktsepteerida kogetud valu, võtta vastu abi, saada ühendust eneseväärtustamisega ja lõpetada iseenda mitmekülgsuse eitamine.
Orvuke ehk pettunud idealist
Carol S. Pearson on öelnud: “Orb on pettunud idealist, illusioonidest vabanenud Süütu”. Orvukese arhetüüp avaldub igas inimeses, ükskõik siis kas tema lapsepõlves olid toetavad vanemad või mitte. Inimesed on kõik haavatavad ja neid on kasvatanud vanemad, kes on ka oma rännakute erinevates etappides ka haavata saanud. Seega on kindlasti iga inimese nii lapsepõlves kui täiskasvanuelus hetki, kus on ta end Orvuna tundnud. Sellisteks olukordadeks võib olla vanemate poolne emotsionaalne või füüsiline hülgamine, kuid ka hetked, mil meie panust tööandja poolt ei hinnata või tunneme sügavat üksindusetunnet paarisuhtes, olles end justkui ära kaotanud.
Positiivseks omaduseks Orvukese puhul on mõistmine, et iseendast kedagi tugevamat ja vastutustundlikumat ei ole olemas ning probleemide lahendamine sõltub siiski temast endast. Kuid samas ajal mil Orvuke inimese elus domineerib, siis võib maailm tunduda lootusetu paik. Orvukese arhetüübi esinemisel reageerib inimeses sisemine haavatud laps, kes kardab teiste poolseid hinnanguid. Seega püütakse sageli nii oma tõelist olemust kui ka haavatavust varjata või alla suruda läbi pseudoelude elamise, materiaalsuse või tuimestades enda valu alkoholi, adrenaliini või erutuse abil. Oma orvustamisega liiale minnes inimene ei tunneta enam oma tõelist mina või loomust, tundes seesmist tühjust ja õõnsust. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et Orvukesed ootavad enda päästmist, siis tegelikkuses nad seda ei soovi. Kuna nendes peitub pettumus kõigis teistes peale iseenda ja seetõttu võivad nad abipakkumise peale pigem vastata kahtlevalt “jah, aga …” või halvimal juhul hakata oma päästjaid hoopis süüdistama.

Haavatavus – tugevus või nõrkus?
Mida tähendab haavatavus?
Brene Brown, tuntud haavatavuse uurija, on öeldnud “haavatavus on ebakindluse, riski ja emotsioonide kokkupuude”. Elu on täis tõususid ja mõõnasid. Igapäevaelus on meid õpetatud olema tugevad. Iseenesest ei ole selles midagi ka halba, kuid sellise käitumise varjupooleks võib olla perfektsionism ehk liigne muretsemine selle pärast mida teised arvavad, mitte see, mida me ise vajame. Nõrgana mittenäimise eesmärgil oleme õppinud oma haavatavust osavalt varjama, kuna nutvaid tüdrukuid on nimetatud piripillideks ja poistele on sisendatud juba varakult uskumust et “tõelised mehed ei nuta”. Aga mis juhtub siis kui me lasemegi olla endal haavatavad? Kui me ei ole piisavalt tugevad, siis võime tunda süütunnet või isegi häbi, mis omakorda võivad olla oluliselt seotud iseenda väärtustamisega. Teekond iseenda väärtustamiseni saab alguse iseenda haavatatavuse aktsepteerimisega, ükskõik siis kas selleks on aus ülestunnistus kolleegidele oma väsimusest või paarisuhtes oma tegelike tunnete ja vajaduste väljendamisest. Iseenda haavatavusega ühendust on täiskasvanuks saamisel üks ääretult oluline osa. Juhul kui see ühendus puudub, siis inimest võib jääda oluliselt mõjutama ka Orvukese vari või Süütukese arhetüüp, võtmata vastutust iseenda heaolu ja elu eest.

Orvukese vari loob puuduse tunnet
Kas oled tundnud oma elus hetki, kus midagi on justkui puudu? Mäletan enda elust pikka perioodi, kus mu eluhetki saatis sügav sisemine rahulolematus ja ebapiisavuse tunne. Hinges valitses suur tühjus, mida ei suutnud täita mind ümbritsevad inimesed, raha, erinevad ülikoolidiplomid või karjääriredelil tõus. Kuna ühendus iseenda tunnete ja vajadustega oli puudulik, siis kaldusin läbipõlemise hetkedel süüdistama oma muredes teisi või tuimestades iseenda valu 12-14 tunniste tööpäevadega. Just sellise pseudoelu elamine on üheks Orvukese varjuküljeks. Kuna ükskõik kui ohutu ja võimalusterohke on sel hetkel inimese väliskeskkond, siis tunneb ta alati end sisemiselt ebaturvaliselt, piirates iseenda arengut perfektsionismi kalduvusega või äärmuslikel juhtudel manipuleerides oma tahtmise saamisel teiste süütundel.

Kuid kuidas väljuda Orvukese variarhetüübist? Selleks, et inimene aktsepteeriks iseenda olemust, mille üheks oluliseks on kontakt tunnetega, siis vajab ta armastust, abi ja tuge. Kuigi ta sageli ei pruugi abi kohe vastu võtta, siis võib motivatsiooni käivitada näiteks inspireerivad eeskujud, kellega ta tunneb sarnasust või leiab ta “karmikäelise armastuse” kes mõistab ning aitab luua kontakti oma tunnetega.

Kuidas ära tunda Orvukese arhetüüp?
Orvukese arhetüüp reageerib inimese elus hetkedel kui ta tunneb, et temaga on käitutud ebaõiglaselt. Kedagi, keda ta on usaldanud, on usaldust justkui kuritarvitanud. Näiteks olukordades kus sõpradel tekivad muud plaanid meiega kokkusaamise asemel, paarisuhte purunemisel või töökoha kaotuse korral. Nendel hetkedel inimene mõistab, et alati ei pruugi asjad minna nii nagu on planeeritud, inimesed võivad ettearvamatult käituda või meid ümbritsev keskkond võib sisaldada ebaausust. Igapäevaelus võib see väljenduda näiteks hetkedel kui olenemata eelnevatest kokkulepetest tõstetakse müügiplaane või muudetakse töökorralduse reegleid. Inimesed võivad nendel hetkedel tunda sügavat ebaõigluse ja üksinduse tunnet – autoriteet, keda nad usaldasid, pettis neid ja nüüdsest peale võitleb igaüks iseenda eest. Näiteks kui inimene valib iseenda orvustamise tee, siis võibki ta leppida sageli tööga, mis talle ei meeldi või on suhtes partneriga kes teda ei kohtle hästi. Kontakt oma tunnetega loob parema ühenduse iseenda tegelike vajaduste ja olemusega, mis omakorda aitab hakata tegema õiged valikuid soovitud muutuste toomisel iseenda ellu.

3. Võitleja (Sõdalase) arhetüüp aitab suhetes piire luua

Olla Võitleja tähendab julgust, tugevust, oma vajaduste teadvustamist ja vankumatut liikumist soovitud unistuste suunas. Kui me oleme ühenduses oma sisemise Võitleja positiivsete omadustega, siis on meile oluline muuta nii meie enda kui meid ümbritsev maailm veelgi paremaks paigaks. Eluterve Võitleja loob oma kuningriigis piirid ehk on teadlik sellest, mis on tema vajadused ja on piisavalt tugev kaitsmaks end teiste nõudmiste ja vahelesegamiste eest. Nõrk sisemine Võitleja aga justkui Orvuke, kes üritab oma jõuetustundest üle saamiseks teistest parem olla ja teisi pigem kontrollida. Igapäevaelus võib see kujuneda justkui võitluseks kõigi ja kõigega, mis teda ümbritseb.
Võitleja julgeb vastutada ja oskab plaane ellu viia ”
Elame Võitleja kultuuris” kirjutab Carol S. Pearson oma raamatus “Sisemiste kangelaste äratamine”. Mida see tähendab? Eelkõige seda, et me elame võistlemisel põhinevas ühiskonnas, alates hobidest lõpetades poliitika ja majandusega. Meie igapäevaelu toetavad erinevad infotehnoloogilised lahendused ja sotsiaalmeedia, mis aitavad meil mõõta ja võrrelda teistega pea igat liigutust mida igapäevaselt teeme. Rahvaspordist on saamas võistlussport, tarbimishullus ummistab kaubanduskeskuste parklaid ja traditsiooniline ettevõtlus võitleb oma jätkusuutlikkuse pärast startup-elustiiliga.
Carol S. Pearsoni poolt Võitleja teekonna mudelit on oluline vaadata tervikuna. Ja Võitleja arhetüüp on Orvukese ja Süütu järel justkui esimene täiskasvanulik arhetüüp, mida inimene kogeb ja oma teadvusesse integreerib. Võitleja üheks oluliseks ülesandeks on julgus võtta vastutus, mis on kohane täiskasvanutele. Sisemine Süütu unistab suurelt, Orvuke märkab mis nende unistuste saavutamist takistab, kuid Võitlejale jäävadki unistused unistusteks, väljaarvatud juhul kui meid ei taba ootamatu õnn või teiste heatahtlikkus. Võitleja võtab unistused ja loovad ideed käsile ja kujundab nendest eesmärgi ja plaani. Lisaks tagab Võitleja distsipliini, mis on vajalik plaani järgmiseks, ning oskab vajadusel ka strateegiliselt taganeda. Tõenäoliselt on enamikele tuttav ütlus: “Eesmärk ilma tegevuseta on unistus”. Kui Süütu ja Orvuke on haavata saanud ning Hoolitseja ei ole veel välja arenenud, siis on see ka üheks põhjuseks miks eesmärgid, plaanid ja skeemid võivad jääda unistusteks või viiakse need ellu enesekesksusest pakatava toore jõuga. Sageli nimetatakse neid inimesi “üle laipade minejateks”.

Mida tähendavad piirid suhetes?
Algaja Võitleja on rännaku alguses ebakindel ja võib tunda end ahistatuna kellegi teiste loodud piiridest. Psühholoogid ütlevad: “Seni kuni meil endal veel piire ei ole, vajame kedagi, kes meile neid piira pakuks. Võime sageli tunda, et kellegi teise piirid rõhuvad meid, aga me ei suuda ka nendest vabaneda”. Mis on piirid? Pia Mellody toob oma raamatus “Kaassõltuvus” välja piiride kolm peamist eesmärki. Piiride esimene mõte on hoida teisi oma ruumi tungimast, teiseks hoida inimest ennast tungimast teiste ruumi ja kolmas mõte on anda võimalus kujundada oma arusaam sellest, kes me oleme. Piirid jaotuvad üldjoontes kaheks – välised piirid nagu keha või ruum aitavad hoida ümbritsevaga distantsi ja tänu sisemistele piiridele kasutab inimene oma mõtlemist, tundeid ja vastutab ka enda tegude eest. Kokkuvõttes tähendavad piirid selget vahet tegemist iseenda ja teiste vahel. Juhul kui piire ei ole või need on hägused, siis võib inimene kalduda kergesti teiste süüdistamise, manipuleerimise või kontrollimise käitumismustrisse. Igapäevaelus võib ära tunda kahjustatud piirid ehk nõrga Võitleja arhetüübi esinemise inimese elus, kui ta näiteks räägib isiklikest teemadest talle võõrastele inimestele, armub kiiresti igaühesse kes on vähegi huvitatud, loobub enda väärtustest teistele meeldimise eesmärgil, laseb teistel enda elu juhtida ja usub et teised on võimelised tema vajadusi ära arvama või haigestub selleks et tema eest hoolitsetaks. Piiride loomine eeldab kontakti oma sisemise Orvukesega ehk oma valu tunnistamist, millele järgneb Võitleja arhetüübi integreerimine enda ellu ehk vastutuse võtmine oma tahte ja soovide eest.

Võitleja vari ehk võitlus elu ja surma peale
Võitlejal tuleb oma teekonnal teha pidevalt valikuid hea ja halva vahel. Inimene, kelles hakkab Võitleja arhetüüp alles välja kujunema, siis võib see esialgu avalduda pigem varjuna. Nii võib inimene võtta isiklikult kui talle midagi öeldakse või suhtuvad nad vaidlusesse kui võitlusesse elu ja surma peale. Sellise inimese suurim soov on olla teistest parem, ükskõik siis kas see väljendub läbi staatuse, raha või võimu. Võimalik et nende saavutamiseks ei vali varjupooles Võitleja vahendeid, olles valmis soovitu saavutamise nimel valetama, petma ja äärmisel juhul ka ebaeetiliselt käituma. Igapäevaelus ilmutab Võitleja vari end näiteks dopinguskandaalides, pärandivaidlustes või andmete võltsimistes. Meie sisemise Võitleja arengus on oluline roll ka ümbritseval keskkonnal. Sageli seostatakse Võitlejat maskuliinsusega, mille varjupooleks on macho-mees, kes selle asemel et kaitsta ja abistada, püüab teisi maha suruda või tunda end teistest ülemana. Tegelikkuses võib ka selle macho-mehe sees peituda Orvuke, kellel ei ole olnud võimalik olla haavatav. Võitleja vari võib ilmutada end ka naistes, kes peale pikka eemalolekut tööturult soovivad end taas teostada. Kuna meie peresüsteemis oodatakse naistelt pigem Hoolitseja, mitte Võitleja arhetüübi domineerimist, siis võib rolliootusele mittevastav käitumine tekitada esialgu arusaamatusi nii naises endas kui ka tema lähedastes. Siinkohal on oluline meeles pidada, et kõik arhetüübid on omased igale inimesele ja juhul kui näiteks naine surub endas elutervet Võitleja arhetüüpi maha ja ei väljenda seda mida ta tegelikult vajab, siis võib arhetüüp väljenduda piirideta varjuna, kelles domineerib ennastunustav hoolitsus ja kontroll kõigi lähedaste üle.

Küps Võitleja – kes ta on?
Sageli arvatakse et Võitleja peaks võitlema kõige sellega, mis asub temast väljaspool. Tegelikkuses aga kõige kõrgema astme Võitleja võitlused on suunatud pigem sissepoole, võideldes pigem iseenda laiskuse, küünilisuse, meeleheite, vastutustundetuse ja eitamise vastu. Kontakt iseendaga ja oma sisemiste draakonitest võitu saamine muudab meid paremaks inimeseks ja aitab luua meie uut mina. Iseendaga heas kontaktis inimene ei suru oma arvamust ja tahtmist teistele peale. Tema tähelepanu on pigem suunatud koostööle ja võimaluste nägemisele, mis toetab lõppkokkuvõttes ka tema eesmärkide elluviimist. Ta teab, et oluline ei ole võitlus, vaid kõiki osapooli rahuldava tulemuseni jõudmine. Kuidas saada kontakti küpse Sõdalasega? Ennekõike on küpsed sõdalased tasakaalukad, arukad ja otsustavad. Soovitud eesmärgi saavutamiseks võtavad nad aega, tutvuvad kõigi võimalustega, on valmis koostööks ja vajadusel ka loobuvad võitlusest, kui selgub et see ei toeta tema tõelise eesmärgi saavutamist. Igapäevaelus on nendeks inimesed kes liiguvad tasakaalukalt ja järjekindlalt oma unistuste saavutamise suunas. Nad võivad kogeda lühiajalisi kaotusi, kuid need ei heiduta neid, kuna nende hinges peitub sügav usk ka võimatu võimalikkusesse.

4. Hoolitseja ehk suuremeelsuse arhetüüp

Hoolitseja on suuremeelsuse arhetüüp, mis aktiveerub meie sees igal hetkel, kui me kas iseenda või teiste eest hoolitseme. Kuigi esmapilgul võib seda arhetüüpi seostada pigem lapsevanema rolliga, siis tegelikkuses on selle haare tunduvalt laiem. Kõrgema taseme Hoolitsejad võivad luua kogukonna, kus inimesi nii väärtustatakse kui ka abistatakse, pakkudes neile kuuluvustunnet. Samas võib pealtnäha üllas Hoolitseja muutuda ootamatult negatiivseks Lämmatajaks või Kannatavaks Märtriks, kes tunneb hinges, et annab alati rohkem kui ise tagasi saab.
Hoolitseja duaalsus – meie Sisemine vanem ja Sisemine laps
Igas inimeses on peidus sisemine laps, kes jääb meiega kuni elu lõpuni, sõltumata meie vanusest või rollist ühiskonnas. Erinevates situatsioonides võib ta väljendada end erinevas vanuses. Nii nagu iga imik, vajab ka tema hoolivust, armastust ja tähelepanu hetkedel kui ta haiget saab. Samas noorukina võib ta hoopis vajada mõistmist ja ärakuulamist. Sellist vanemlikku rolli täidabki meie sisemine Hoolitseja, kes pöörab vanemlikult meie sisemise lapse vajadustele tähelepanu. Kui me oleme heas kontaktis oma Hoolitseja arhetüübiga, siis me võtame endale puhkepause, ei põleta end läbi või teame, mida me tegelikkuses vajame. Hoolitseja arhetüüp väljendub meie sisemise vanemana, kes lapse ehk meie enda eest hoolt kannab. Arhetüübi kujundamine on oluliselt mõjutatud sellest, kuidas meie enda eest on lapsepõlves hoolt kantud meie vanemate poolt. Juhul kui vanemad hoolitsesid meie eest rasketel hetkedel ja olid meie jaoks olemas, siis pöörame ka täiskasvanuna rohkem tähelepanu iseenda vajadustele. Juhul kui toetus puudus või oli see asendatud tunnete mahasurumisega stiilis “head lapsed ei nuta”, siis võib ka meil täiskasvanuna puududa oskus, kuidas iseennast keerulises olukorras lohutada. Tunnete tundmise või jagamise asemel võime otsida lohutust asendustegevustest, tarbimisest või sõltuvustest.

Negatiivne Hoolitseja – Lämmataja või Kannatav Märter
Eluterve kontakt Hoolitsejaga sõltub palju sellest, kui hästi oleme kontaktis nii Süütu, Orvukese kui ka Võitleja arhetüübiga. Kui me oleme kinni jäänud Süütu arhetüüpi, siis võime oodata hoolitsust pigem väljastpoolt. Ühenduse puudus nii Orvukese kui Võitleja arhetüübiga takistab meil isiklike piiride loomist ja identiteedi väljakujundamist, mistõttu võime muutuda teiste suhtes lämmatavalt ja pealesuruvalt hoolitsevaks.

Igapäevaelus satuvad näiteks noored lapsevanemad Hoolitseja rolli juba varem kui nad ise päriselt täiskasvanuks saavad. Sellises olukorras võib noorel inimesel enda iseseisev identiteet jääda enne lapsevanemaks saamist väljakujunemata. Sellises olukorras võivad noored lapsevanemad olla oma lastega justkui ühte sulandunud või elavad selle nimelt, et tulevikus lapsed nende eest hoolitsevad. Carol S. Pearson nimetab seda rolli, kus ema ja lapse seisundit soovitakse lõputult hoida, Lämmatajaks. Kui noore ema sees domineerib negatiivne Hoolitseja, siis võib tal olla raskusi “ei” ütlemisega, kurnates end teiste vajaduste eest hoolitsemisega nii ära, et tal enda jaoks ei jäägi aega. Kui noore isa sees domineerib negatiivne Hoolitseja, siis ta võib pere heaolu nimel töötada töökohtadel mis pakutad stabiilset sissetulekut pere toitmiseks, tundes ise sisemist tühjust või rahulolematust. Sellist rolli, kus Hoolitseja iseenda vajadusi ei tähtsusta ja annab alati teistele rohkem kui ta ise tagasi saab, nimetab Carol S. Pearson Kannatavaks Märtriks.

Nii mehed kui naised kannavad oma rahuldamata vajadused üle suhetesse, oodates et partner seda emotsionaalset tühjust kuidagi täidaks. Naiste puhul väljendub see sageli läbi soovi oma partneriga kõike jagada ja tunda koosolemise tunnet, nii nagu ta seda tundis emaga. Mehed aga väljendavad enda emotsionaalset vajakajäämist läbi selle, et nende elus on naine, kes on nende jaoks alati kättesaadav. Juhul kui ta seda ei ole, siis võivad nad justkui haavatud lapsena tõmbuda endasse, ähvardada lahkumisega või pakkuda naisele täiskohaga koduperenaise rolli ning solvuda igal hetkel kui naine oma tähelepanu mujale suunab.

Püüeldes andmise ja saamise tasakaalu poole
Deepak Chopra on oma raamatus “Edu seitse vaimset seadust” nimetanud edu teiseks seaduseks andmise ja saamise seaduse. Ta kirjutab “iga suhe on andmise ja võtmise suhe. Andmine kutsub esile saamise ja saamine kutsub esile andmise, kuid kõige olulisem on see, millise kavatsusega sa annad ja vastu võtad”. Kuna kõik saab alguse meist endast, siis selleks et kavatsus andmiseks oleks õige, on oluline iseenda keha, vaimu ja meele eest hoolitseda. Iseenda hoolitsemine on seotud enesest lugupidamisega ja iseenda väärtustamisega. Arhetüüpses maailmas tähendab see elutervet kontakti iseenda Süütu, Orvukese ja Võitlejaga. Seega olukordades, kus peame oma tahet väljendama, ei kasuta me selleks teistes süü- või kohusetunde tekitamist, vaid väljendama oma tegelikke vajadusi. Samas tuleb nõustuda, et ühiskonnas on sageli hoolitsemisega seotud ametikohad alahinnatud, väljendudes läbi madalate palkade või ebainimlike töötingimuste. Kuidas sellistes olukordades tasakaalu saavutada? Arvan, et ka sellistes olukordades on oluline suunata pilk esimeses järjekorras iseendasse ja märgata kuidas väljendub elus vastuvõtmine. Kas olukordades kus pakutakse abi, tasu või tunnustust, siis löön piinlikult punastades silmad maha ja vastan “oh, mis mina …” või võtan pakutu sirge selja ja ennast väärtustava tundega vastu.

Kuidas saavutada kontakt ennast väärtustava Hoolitsejaga?
Hoolitseja arengus on oluliseks väljakutseks valikute tegemise julgus ja oskus. Hoolitseja meie sees võib tahta kõigi eest hoolitseda ja olla kõigi jaoks kättesaadav, kuid paraku ei ole see iseenda identiteeti kaotamata võimalik. Valikute tegemist mõjutavad sageli nii usk kui ka nii positiivsed kui negatiivsed tunded. Kõige kaalukam nendest on hirm, kuna valiku tegemine tähendab pea alati mõningast riski ja ebamäärasust. Seega võib nõrk Hoolitseja alateadlikult anda vastutust valikute tegemise tagajärgedest neile kelle eest ta hoolitseb. Just esimese tasandi Hoolitseja ongi see, kes justkui elab teiste elu ja tänu sellest koormast tingitud väsimusele ei ole tal aega iseenda eluga tegeleda. Juhul kui inimene otsustab suunata fookuse iseendasse ja hakata tegelema oma sisemise haavatud lapsega, siis on see hetk, kus ta hakkab keelduma teiste eest hoolitsemisest. Ta hakkab tegema valikuid – millal ta saab hoolitseda iseennast kahjustamata ja millal mitte. Tekivad piirid ja iseenda jaoks olulised prioriteedid. Lõpuks, olles saavutanud elus tasakaalu ja ühenduse oma sisemise Hoolitsejaga, siis võib Hoolitsejast saada ka Positiivne Märter, kes on valmis end suurema eesmärgi nimel ohverdama (nt Kristus, Gandhi), kuid kui vaadates meie igapäevaelu, siis on need pigem erandid. Pigem väljendub inimese igapäevaelus eluterve Hoolitseja arhetüüp läbi oskuse mõista, mis hetkel ta saab aidata ja mis hetkel mitte, mis hetkel on oluline hoolitseda iseenda ja millal teiste vajaduste eest.

5. Otsija arhetüüp püüdleb parema elu poole

“Otsingute ajendiks on alati igatsus” ütleb Carol S. Pearson oma raamatus “Sisemiste kangelaste äratamine”. Sõltumata elust, mida igapäevaselt elame, tunneme alati enda sees mõningast rahulolematust ja tungi millegi enama järgi. See paneb meid tegutsema ja püüdlema parema tuleviku poole. Sageli nimetatakse ka sellist sisemist igatsust unistamiseks, ükskõik siis kas unistuseks on pühapäevahommikune pikem uni, uus töökoht, hingesugulasega kohtumine või rahaline vabadus. See unistus aktiveerib meis Otsija arhetüübi ja paneb meid tegutsema, ükskõik siis kas selleks on iseenda teadlik arendamine või loteriipileti ostmine.

Elu, vabadus ja õnneotsingud
Tänu infotehnoloogia kiirele arengule ja informatsiooni kättesaadavusele elame otsimise ühiskonnas. Soovitu, alates maitsvast õhtusöögist, lõpetades teisel pool maakera toimuval koolitusel osalemisega, on justkui paari kliki kaugusel. Selle leidmine sõltub meie teadlikkusest, tahtest ja otsimise osavusest. Igas inimeses peitub igatsus vabaduse ja terviklikkuse järgi, kuid seni kui meil on teadlikkus iseendast nõrk, siis võime soovitut otsida meist väljastpoolt. Me võime vahetada sageli töökohti, elukohta või armusuhteid, kuna mitte üksi saavutatu ei paku meile piisavat rahuldust. Tegelikkuses on oluline jõuda mõistmiseni, et igatsust leevendab vaid see, kui me ise saame ehedaks, tõeliseks ja laseme sündida oma enda tõelisel minal.
Inimene võib otsingute rännakule astuda igas eas, kuid kõige rohkem tajutakse seda hilises noorukieas või varases täiskasvanueas, kus toimub kodust lahkumine ja perekonna toetusest loobumine. Inimene otsib sel hetkel iseenda elu ja vabadust oma valikutes. Juhul kui noorel inimesel ei ole julgust ja enesekindlust võtta ette soovitud muutusi, siis võib see sageli olla tingitud domineerivast Süütu arhetüübi varjupoolest, kes olenemata iseenda vanusest ootab jätkuvat tuge ja toetust autoriteetidelt (nt vanemad). Sellisel avaldub inimeses eluterve Otsija arhetüübi asemel hoopis varjupool, mis toob kaasa pühendumishirmu ja rahulolematuse. Me oleme justkui pidepunktitud üksikud Rändajad, kes kardavad lähedust, käituvad küüniliselt ja ründavad igal hetkel kui tunnevad ohtu.

Rännakukihk võib sageli avalduda ka keskeas. Kuid kui noorukieas otsime pigem unistuste töökohta, armusuhet, kodu ja elustiili, siis keskeas võib meis tekkida soov teha justkui elatud elus inventuuri, küsides endalt, kas tehtud valikud on meid viinud sinnani, millest kunagi noorukieas unistasime. Juhul kui inimeses on hästi arenenud nii Süütu, Orvu, Sõdalase ja Hoolitseja arhetüübid, siis võib ta tunda piisavat sisemist julgust ja tugevust elu muutmiseks. Esikohale võib tulla pigem iseenda rahulolu ja õnnetunne, mitte niivõrd see kas ja kuidas see paistab väljapoole.

Minu tahe ehk mida ma tegelikult tahan?
Inimene kogeb oma individuaalsust läbi oma mina väljendamise. Kuid sageli inimene ei ole teadlikud oma minast, siis on ka teadlikkus oma tegelikust tahtest madal. Tahte väljendamine on iseenesest mõistetav, kuna tahe aitab otsustada mõne käitumisviisi kasuks, otsustada püsivalt, kulutada aega ja näha vaeva soovitu saavutamiseks. Kui inimesed väidavad, et neil ei ole tahet, siis tegelikkuses on tahe mingil kujul täiesti olemas. Inimene peab oma “kapitali” ehk tahet tundma õppima, seda tugevdama ja üles ehitama, kuniks see toetab soovitud muutuste toomist ellu.

Otsija arhetüüp on otseselt seotud meie tahte väljendamisega. Itaalia psühhiaater ja visionäär Roberto Assagioli on öelnud, et ilma teadliku eesmärgita ei saa olla puhast tahet. Mis tähendab seda, et kui inimene on otsustanud mõne eesmärgi kasuks, siis tekib tal kavatsus seda saavutada, mis omakorda kutsub esile motivatsiooni. Sageli esitame just sel hetkel iseendale küsimuse: “Mida ma tegelikult tahan?”. Sel hetkel tunneme justkui vastasseisu – ühelt poolt soovime iseenda individuaalsust maksimaalselt avaldada, kuid teiselt poolt tunneme teiste poolset survet oma valikutele. Seega võime rännaku alguses rännata sihitult siia-sinna, katsetada, proovida ja kogeda. Juhul kui meis areneb välja eluterve Otsija, siis pealtnäha kaootiline otsimisel võib olla selge suund, kuid kui meis hakkab domineerima negatiivne Otsija, siis võime iseenda tahet väljendada liiga jõuliselt ja nii iseennast kui teisi kahjustavalt. Sellise käitumise taga on tegelikkuses hirm langeda tagasi teiste kontrolli ja tahte alla.

Otsija vari – enesehävitus ja perfektsionism
Kui me sisemise Otsija kutsele ei vasta, siis kogeme teda varjuna. Me võime tunda endas obsessiivset vajadust olla sõltumatu, isoleeritud ja üksik. Käitumine võib väljenduda tungina saada naudingut sõltuvust tekitavatest ainetest, ohtlikest olukordadest või auahnusest. Ka Otsija vari tunneb endas igatsust muutuste järgi, kuid ebapiisava eneseteadlikkuse tõttu on ta justkui põhjatu kaev, mis kunagi ei täitu. Igapäevaelus väljendub vari olukordades, kus kunstnikud soovivad maalida tabamatut, hobitegevustes riskitakse eluga või töönarkomaania viib läbipõlemiseni. Samas on see mõistetav, kuna materialistlikus maailmas hinnatakse inimesi läbi saavutuste. Me püüame pidevalt täiusliku elu poole, kuid samas ei mõista me et tänu meie sisemisele perfektsionistile ei ole üksi saavutus meie jaoks seni piisav, kui me ei loo kontakti oma tõeliste vajaduste ja olemusega. Ellen Bowers, PhD on oma raamatus “Guide to Coping with Perfectionism” iseloomustanud perfektsionismi järgmiselt: “Perfektsionism esineb olukorras, kus kõrgeid standardeid on võimatu saavutada. Perfektsionism esineb laialdaselt just kaasaja ühiskonnas. Selle teket põhjustavad meedia, uskumused et edu tuleb läbi raske töö ja ootused kõrgele elatusstandardile, mis lõppkokkuvõttes põhjustavad ebarealistlike ootusi nii iseendas kui ka teistes”.

Kuidas luua kontakt eluterve Otsija arhetüübiga?
Kontakti loomine Otsija arhetüübiga toimub hetkel mil küsime endalt: “Mida ma tegelikkuses tahan?”. Juhul kui me oleme siiani olnud lojaalsed ja usinad alluvad, siis sel hetkel tunneme konflikti iseenda ja teiste soovide vahel. Eluterve Otsija eelduseks on kontakti loomine iseenda ja oma vajadustega, mida toetab eelnevate arhetüüpide integreerimine. Süütu arhetüüp annab meile usu, et see mida otsime on ka võimalik, Orvukese arhetüüp aitab meil mõista, et me saame toetuda eelkõige iseendale, Võitleja arhetüüp loob piirid meie enda ja teiste vajaduste vahel ja Hoolitseja aitab võtta vastu toetust soovitu saavutamiseks. Kõrgemal tasandil leiab Otsija tõe, mida ta on otsinud.
Arvan, et Eestis on hetkel palju inimesi, kelles on ärganud Otsija arhetüüp. Ka minu enda tutvusringkonnas on pea iga teine inimene parema elu otsingutel, tuntakse sisemist rahulolematust ja otsitakse uusi suundi erinevatelt koolitustelt, raamatutest või internetist. Vähem on neid kes hakkavad ka tegutsema soovitu suunas. Kuid kuidas muutuda unistajast tegutsejaks? Vastus lihtne. Oluline on astuda esimene samm.

6. Armastaja arhetüüp ehk armastus iseenda vastu

Armastus on tundeline ja mõtteline side, mida väljendatakse läbi tunnete, mõtete, hoiakute ja käitumise. Inimene vajab, igatseb ja otsib armastust alates sünnist. Ta soovib olla seotud ja hoitud lähedaste poolt, kuna armastus loob lapsele turvatunde. Carol S. Pearson on öelnud: “Kui armastus puudub, on ka hing elust puudu”. Mida see tähendab? Arhetüüpse käsitlusest lähtuvalt on hing see osa meist, mis annab meie elule tähenduse ja väärtuse ning ilma milleta oleme elus justkui robotid, kes teevad küll õigeid liigutusi, kuid neis puudub nii mõte kui ka ehedus.
“Sisemine Armastaja arhetüüp avaldub erootilise eluenergiana, mida sümboliseerib seesmise jumala ja jumalanna abielu” kirjutab Carol S. Pearson oma raamatus “Sisemiste kangelaste äratamine”. Inimesed on küll sündinud kas siis mehe või naisena, kuid C.G. Jungi õpetuse järgi on igas mehes olemas naiselik pool (anima) ja igas naises mehelik pool (animus). Luues ühenduse oma sisemise naisega, õpime armastama ja austama meid ümbritsevaid naisi ning luues ühenduse oma sisemise mehega, siis õpime armastama ja austama meid ümbritsevaid mehi. Juhul kui kontakt puudub, siis avalduvad anima või animuse projektsioonid ja inimene reageerib tundlikult teiste puhul nendele omadustele, mida ta iseendas eitab. Anima projektsioon avaldub näiteks olukordades, kui mees ei aktsepteeri oma sisemist naiseliku energiat ja projitseerib selle mõnele naisele. Näiteks võib ta tunda mõne naise suhtes, keda ta ei tunne, ääretult sügavaid tundeid, kuid avastades mõne aja möödudes, et tegu on tõelise nõiamooriga. Animuse projektsioon avaldub olukordades, kus naine surub alla oma meheliku poole, projitseerides selle mõnele mehele, keda ta alguses näeb kangelasena, kuid hiljem tänamatu türannina. Nii Anima kui ka Animus on arhetüübid, kes on meie sees olenemata meie tahtest. Oluline on õppida nendega suhtlema, kuna seniks kuni me neid ignoreerime või otsime neid teistest inimestest, siis töötavad nad meie vastu. Naise kontakt Animusega aitab teha otsuseid, ennast kehtestada ja jõuda soovitud eesmärkideni. Mehe kontakt Animaga õpetab kannatlikkust, mõistmist ja järeleandlikkust.
Armastaja arhetüübi avaldumine igapäevaelus

Armastaja arhetüüp väljendub igapäevaelus läbi kiindumiste, mis võivad olla sügavalt ürgsed, sensuaalsed ja füüsilised. Armastaja aktiivsuse tunneme ära nendel hetkedel, kui meie side toimuvaga või inimesega meie elus on nii tugev, et ainuüksi mõte selle kaotamisest põhjustab meile valu. Näiteks on üheks kiindumise väljenduseks suhe vanematega, kes mängivad äärmiselt olulist rolli meie minapildi ja enesehinnangu kujundamisel. Tahame või mitte, õpime vanematelt toimetulekut oma ihade ja tungidega. Täiskasvanuks saades hakkame tegema valikuid lähtuvalt iseenda vajadustest ja ihadest, kuid need võivad olla oluliselt mõjutatud meie lapsepõlvekogemustest. Seega võime alateadlikult või teadlikult otsida endale partnerit, kes on sarnane või vastand meie vanematele. Hilisem armastajatevaheline seksuaalne lähedus on samuti füüsiline kiindumus ning seotud haavatavuse ja usaldusega. Suheteväliselt oleme ühenduses Armastaja arhetüübiga nendel hetkedel kui kogeme kirglikku sidet mingi kindla töö, tegevuse, eesmärgi, hobi või eluviisiga. Me võime otsuseid langetada vastavalt kõhutundele või sisemisele kirele, mille tulemusel võime mingi inimesele või tegevusele mõeldes minna põlema või siis jääda pigem passiivseks. Kuid hetkel, mil saame ühenduse Armastaja arhetüübiga, siis võime esialgu taibata, et meie elu on muutunud pinnapealseks, rõõmutuks ja tundetuks. Vana eluviisi jätkamine tähendaks justkui oma tegelikust olemusest ehk hingest loobumist. Me võime sel hetkel tunda nii häbi kui süütunnet. Muutused saavad alguse hetkest, mil me aktsepteerime olukorda ja oleme valmis iseendale andestama, millest ühtlasi saab alguse eneseaktsepteerimine. Seejärel kui oleme iseendale andestanud, oleme suutelised andestama ka oma lähedastele, et nad ei suuda täita meie ootusi ja vajadusi.

Eneseaktsepteerimine – mida see tähendab?
See, kuidas me ennast tunneme ja kas me peame endast lugu, määrab meie elukvaliteedi. Me võime olla edukad töös, äris ja suhetes, kuid iseenda mõistmine ja aktsepteerimine on üheks olulisemaks väljakutseks inimese elus. Kui me iseennast ei armasta, siis on meil keeruline teha otsuseid või võime oodata nende otsuste tegemist teistelt. Inimene, kellel on madal enesehinnang, meelitab sageli ka ligi suhteid ja tööalaseid olukordi, mis peegeldavad just seda nõrkust.

Igapäevaelus võib see väljenduda nendes olukordades, kus me tõmbame oma ellu partneri, kes on liialt domineeriv või töötama ettevõtetes, kus meie panust töötajana ei hinnata piisavalt. Juhul kui meis on nõrk ühendus meie sisemise Süütu või Orvukese arhetüübiga, siis võimegi jääda ootama abi ja tuge teistelt inimestelt või materiaalsusest. Seetõttu võimegi jääda pikkadeks aastateks kinni suhetesse, kus meid ei väärtustata. Väljapääsu võti on ühenduse saamine on sisemise Võitleja ja Hoolitsejaga, kes aitavad nii luua piire kui ka mõista iseenda tegelikke vajadusi. Piisavalt tugev ego hoolitseb selle eest, et anname oma parima ning takistame nii endal kui ka teistele käituda viisidel, mis teisi kahjustavad.

Meeste ja naiste rännak eneseaktsepteerimiseni võib olla erinev. Meeste tugev ego võib takistada hingega ühenduse saamist ja oma tegelike tunnete aktsepteerimist. Seevastu naistel võib piduradajaks olla just liiga nõrk ego, mis väljendub nõrgas Sõdalase ja liialt Hoolitseja varju domineerimises. Iseennast ja oma vajadusi jäetakse tahaplaanile ning iseenda väärtust märgatakse pigem läbi teiste heaolu. “Edukas rännak eeldab nii mehelt kui naiselt tasakaalu” ütleb Carol S. Pearson. “Nii naine kui mees peaksid tegema rännaku läbi nii, et nad tõesti leiaksid isikliku stiili, kuidas olla mees või kuidas olla naine”. Kontakti hoidmine oma sügavaimate tunnetega ja armastades elu, usaldame inimeluga kaasnevaid kannatusi ning jõuame seeläbi oma uue elu loomiseni ehk kontaktini Looja arhetüübiga.

7. Hävitaja arhetüübi vari hoiab kinni depressioonis

Nii nagu aastaaegade vaheldumine, on ka muutused inimese igapäevaelu loomulik osa. Selleks, et uus saaks sündida, tuleb vanast loobuda. Hävitaja arhetüüp on see, kes peale Otsija avaldumist hakkab meid valmistama muutusteks, sõltumata meie tahtest. Me võime lahtilaskmist teha hea meelega, vastumeelselt või lausa vastu oma tahtmist, aga paraku tulemus on sama – muutused saabuvad. Kuidas olla valmis muutusteks ja mis saab siis kui need saabuvad ootamatult?

Hävitaja loob ühenduse Loojaga
Iga inimese sees on peidus Hävitaja. Kangelase teekonna eesmärgiks on valmisolek muutusteks, mis võib endas sisaldada hirmudele vastu astumist, kiindumustest vabanemist ja usalduslikku avatust saabuvatele muutustele. Sõltumata avatusest muutustele, soovib inimene elada tasakaalustatud elu, mis hõlmab nii maist edu kui ka vaimset arengut. Sageli võime tunda, et ühe saavutamiseks peaksime justkui teisest loobuma. Tegelikkuses aga ei pruugi nii üldse olla. Oluline on muuta Hävitaja arhetüüp meie liitlaseks nii, et ta aitaks meil vabaneda kõigest sellest, mis meid enam ei toeta. Kui omandame võime aktsepteerida kõiki elus ette tulevaid kaotusi ja pettumusi, siis jõuame taipamiseni, et kaotus on iga muutuse loomupärane osa.
Kangelase teekonnal kogeb langust ka Orb, kuid tühjus, mida Hävitaja endaga kaasa toob on veelgi sügavam. Hävitaja hoop võib sageli tabada parimas eas inimesi, kelle elus pealtnäha on kõik justkui hästi, kelle identiteet on täielikult välja kujunenud ja kes usuvad iseenda toimetulekuvõimesse. Kuid Hävitaja roll ongi “rünnata” just väljaarenenud Ego ja aidata meil vabaneda egoga seotud kiindumustest, kuna just viimane võib olla meile kõige suuremaks takistuseks meis peituva sügavaima potentsiaali avaldumiseks. Igapäevaelus on need olukorrad, kus me ootamatult kaotame töö, mida oleme aastaid teinud, lahutame abielu või kooselu või saame ootamatu diagnoosi haigusest, mis pöörab meie elu justkui üleöö pea peale. Vaadates enda elu, siis mind on Hävitaja külastanud mitmeid kordi. Eluperioodidel, kus olin sügavalt kiindunud välisesse (materiaalsus, tunnustus, inimesed), siis tuli Hävitaja ootamatult ja päästis mind justkui Lumivalgukest, kes oli jäänud sügavasse unne. Nüüd aastaid hiljem on Hävitajaga tekkinud koostöö – muutuste toomine ellu toimub enne läbipõlemist või tervise kokku kukkumist. Tänu elutervele Hävitajale on ka saanud Looja arhetüüp oma potentsiaaliga luua ühenduse.
Surmahirm
“Inimese põhihirm on surmahirm, mida kõik teised hirmud peegeldavad” kirjutab Osho oma raamatus “Hirm. Ebakindluse mõistmine ja aktsepteerimine”. Tema sõnul tunneb inimene hirmu sageli just elamata elu pärast, mida just kohtab palju Lääne ühiskonnas, kuna väärtuslikku aega sisustatakse sageli just tühja-tähjaga. Ka Hävitaja arhetüübis on olemas surma energiat. Selleks, et uus saaks sündida, peab vana justkui surema. Ükskõik siis, kas selleks on sügisese viljasaagi koristamine koduaiast ja kevadine külviaeg või inimkonna üleüldine sündide ja surmade paratamatust. Lapselik egoseisund (Süütu arhetüüp) meis vajab teadmist, et me oleme kaitstud ümbritsevate ohtude eest, kuid samas liiga turvaline keskkond paneb meid justkui enesehävituslikult tegutsema. Nii on näiteks võivad just heal järjel perekondades või riikides vaevata inimesi erinevad sõltuvuslikud käitumised (alkohol, narkootikumid) või psühholoogilised haigused (nt depressioon, ärevus vms).

Depressioon – üksikisiku ja ühiskonna tasandil
Viimasel ajal on Eestis saanud laialdast kõlapinda depressiooni teema. WHO viimase statistika järgi on eestlaste seas umbes 75 000 inimesel diagnoositud depressioon, mis teeb 5,9% elanikest. “Depressioon on justkui varas, kes röövib inimeselt tema energia, elujõu, enesest lugupidamise ja kõik naudingud, millest ta varem rõõmu tundis” kirjutab Tony Bates oma raamatus “Depressioon”. Huvitav on siinkohal asjaolu, et sama kiiresti kui kasvab Eesti majandus, kasvab ka inimeste kurnatus, masendus ja rahulolematus. Kuid kuidas on Hävitaja arhetüüp ja depressioon omavahel seotud? Tegelikkuses päris palju. Hävitaja arhetüüp aitab meil vabaneda minevikuga seotud kahetsustundest, auahnusest ja tulevikuga seotud hirmudest. Inimeses tekib depressioon sageli kui oleme elu poolt ära kurnatud, ükskõik siis, kas oleme selleni jõudnud läbi eluraskuste, kaotuste või läbipõlemise. Me tunneme ühel hetkel et “elu käib üle jõu”. Kui toome teadlikult enda ellu Hävitajat, siis me lubame sellel kõigel, mis meid ei teeni, oma elust lahkuda ja usaldada seda, mida tulevik meile toob. Miks me Hävitajat ei luba enda ellu? Miks me eelistame ebamugavustundesse kinnijäämist? Vastus lihtne. Ebamugav tuttav on turvaline. Ebamäärasus sisaldab endas hirmu. Tony Batesi sõnul kui inimene langeb depressiooni, siis ta reageerib enamasti oma negatiivsetele tunnetele, koondades tähelepanu sellele, kuidas me ennast tunneme, mitte sellele mida võiksime teha. Aga sedalaadi mõtlemise häda seisneb selles, et tänu raskustundele puudub meil motivatsioon tegutsemiseks, kuid depressioonist väljatulek eeldab tegutsemist. Me võime end leida olukorrast, kus mõistusega justkui teame mida peaksime tegema (vähendada stressi, puhata, magada), kuid tegevuseni ei pruugi me jõuda.

Hävitaja vari – enesehävitus ja teiste hävitamine
Nimelt on Hävitaja arhetüübi varjukülgedeks enesehävitus (sõltuvused, läbipõlemine vms) või teiste hävitamine (laim, kuriteod). Kui vaadates Eesti ühiskonda, siis meedia on täis poliitilisest võimuvõitlusest tingitud uudiseid, mida sageli nimetatakse ka osapoolte vahel laimuks. Üksikisiku tasandil on eestlased lisaks depressioonile ka alkoholi tarbimise poolest Euroopa riikide arvestuses esirinnas. Mõnes mõttes võib see olla tingitud meie ajaloost, kuna Hävitaja arhetüübi kutsuvad esile valu, kannatused, tragöödia ja kaotuse kogemine. Eestlased on tundnud ja tunnevad valu. Aga kuidas sellest väljuda? Carol S. Pearsoni Kangelase teekonna järgi on eluterve Hävitajaga kontakti saabumiseks oluline kõigepealt õppida valu tundma ehk küsida abi, mõista iseennast ja teekonda mis viis valuni. Seejärel läbi iseenda mõistmise ja tugevuse saavutamise jõuda julguseni loobuda kõigest sellest mis inimese elu ja arengut ei toeta ehk julguseni muuta oma elu. Ja Hävitaja viimane staadium aitab inimesel lahti lasta ootusest, et keegi väljast poolt aitab teda (nt võimuesindajad, tööandjad vms) ja seejärel läbi realistlike ootuste hakata üheskoos nii iseenda kui ka teiste õiguste eest seisma.
Hävitaja arhetüübiga eluterve kontakti loomine tähendab tekitatud kahjude tunnistamist ja vastutuse võtmist. Emotsionaalses sfääris aitab eluterve Hävitaja katkestada suhteid, mis ei toimi ja psühholoogilisel tasandil aitab vabaneda mõtlemis- ja käitumisviisidest, mis enam meile ei sobi. Ka depressiooni puhul on esimeseks sammuks stressi tekitavatest tegevustest ja suhetest distantseerumine ning valuga tuttavaks saamine ehk läbi hingehaavade paranemise jõuda mõtlemis- ja käitumisviiside muutmiseni.

8. Looja arhetüüp aitab luua unistuste elu

Inimese baasvajaduseks on loomine. Alguses, kui me ei ole ühenduses oma sisemise loojaga, siis võime luua teadvustamatult ega tajuda seda, mis meiega toimub. Kui meie loomingu tulemuseks on kaos ja raskused, siis võime selles süüdistada kas teisi või ebasobivaid tingimusi. Parem kontakt iseendaga ja enesekindluse kasv loob sügavama kontakti meie sisemise potentsiaaliga ehk oma tõelise Minaga. Selle tulemusel hakkavad unistused muutuma reaalsuseks, me hakkame usaldama oma sisetunnet ja hakkame üha enam taipama seda, mida me tegelikult soovime ja mida me väärt oleme.
Visiooni loomine – Visioon on tulevikuseisund kuhu jõuda soovime. Pealtnäha lihtsana näiva visiooni sõnastamine võib osutuda igapäevaelus keerulisemaks kui me arvata võime. Nii koolitustel kui teraapiaseanssidel on oluliseks osaks visiooni ehk tulevikuseisundi sõnastamine. Sageli on just see üheks esimeseks takistuseks, millega inimene kokku puutub. Sisetunne soovitud tulemusest on justkui olemas, kuid selle sõnastamine on keeruline. Takistustena esineb nii ebakindlust kui ka hirmu pettumuse ees, kui asjad ei suju kõik nii nagu meie seda ette näeme. Sisuliselt võib see tähendada ka usaldamatust kui ka kontrollivajadust, mis tegelikkuses võivad meie arenguteel olla pigem takistused kui toetajad.

Kui Looja arhetüüp meie elus on aktiivne, teadvustame endale, et meie saatuseks ja kohustuseks on arendada välja isiklik eluvisioon ning see ka ellu viia. Võime tunda, et kui me nii ei tee, siis me justkui kaotame oma hinge. Looja sunnib meid ebaautentsetest rollidest välja astuma ja oma tõelist identiteeti väljendama. Kui arhetüüp on aktiivne, siis võime iseenda tõelise Mina leidmise soovi tõsta kõrgemale nii rahast, võimust kui ka staatusest. Sel hetkel võivad inimesed teha enda elus väga suuri muutusi, loobuda hästitasustavast tööst ja võtta vastu “hinge paitava väljakutse”.
Loomise staadiumid
Me loome oma elu, sõltumata sellest, kas me seda teadvustame või mitte. Juhul kui meil puudub iseendaga kontakt, siis võime sattuda loomise varjupoolele, mis võib väljenduda pigem negatiivsete võimaluste loomise või töönarkomaaniana. Võime sattuda olukorda elus, mis meile ei meeldi – kohtuda inimestega, kes meid petavad või seista silmitsi hingematvate raskustega. Kuigi nendes olukordades olles võime püüda leida süüdlasi, siis hiljem elutarga ja küpsemana tagasi vaadates, võivad inimesed öelda “ma ju tegelikult teadsin, et see niimoodi lõpeb”.

Järgmise tasandi Looja teeb koostööd egoga, haarates ohjad justkui Sõdalane enda kätte. Me suuname kogu oma jõupingutuse soovitu saavutamisse ning lõpuks ka väsinuna võime sinna jõuda. Üheks oluliseks tunnuseks, mis eristab seda staadiumit varjust on see, et me tunneme sõltumata väsimusest uhkust saavutatu üle. Meie hing on rahul. Seejärel kui taipame, et me ei saa oma elus kõike kontrollida ja tänu Hävitaja arhetüübile loobume sellest, siis hakkame usaldama oma kujutlusvõimet ja võimet luua hinge tasandil. Sel tuleb meisse usk, et elu hoiab meid. Kõrgeima tasandi Looja julgeb eksperimenteerida ja luua seda, mida ta kujutab – sel hetkel toimub unistuste ellu viimine nii mõistuse kui ka hinge tasandil.

Eluterve Looja arhetüüp on ühenduses nii ego kui hingega. Ühelt poolt oleme Loojatena justkui sõdalased, kes saavutavad edu läbi raske töö, kuid teiselt poolt tärkab meis hinge tasandil usk sellesse, mida me teeme. Juhul kui puudub kontakt egoga, siis võime leida ennast olukorras, kus me loome, kuid ei suuda endale piisavat elatist teenida või kui puudub kontakt hingega, siis võime teha küll rasket tööd, kuid hingerahu puudub ja enesekriitika ei luba meil saavutuste üle uhkust tunda.

Oma sisehääle kuulamine
On otsuseid, mida langetame teadlikult, mida alateadlikult ja mõned tunduvad pigem avastuste kui otsustena. Sageli võivad inimesed öelda, et nad ei ole loovad. Selline enesehinnang võib olla pärit lapsepõlvest saadud tagasisidest. Tegelikkuses on loovuse takistuseks hirm või oskamatus oma olemust ja sisehäält kuulata. Domineerivad pigem alateadlikud uskumused või hinnangud iseenda suhtes, mis aitavad loovat kujutlusvõimet ignoreerida. Loobudes kujutlusvõimet ohjata ning lubades sellel loomulikul viisil tegutseda, siis avastame oma sisemise potentsiaali, mis aitab meil hakata oma elu looma täiesti uuel viisil. Aegajalt vajame sisehääle kuulamiseks kellegi toetust, ükskõik siis kas selleks on hea sõbra, mentori või terapeudi toetus. Looja arhetüübi integreerimine saab alguse tegutsemisest ja oskusest suhtuda tulemustesse hinnanguvabalt. Motivatsioon ja heaolutunne loovad toetava pinnase tegutsemiseks, mis omakorda loob võimalused loomiseks üha kõrgematel tasanditel.

Looja seos teiste arhetüüpidega
Kangelase teekond on tervik. Olenemata meie tahtest peituvad meis kõik 12 arhetüüpi. Looja arhetüüp võtab kokku nii ego kui hinge rännaku. Looja arhetüüp äratab meie sees peituva tõelise identiteedi ja kujutlusvõime. Ilma kujutluseta ei saa me oma elu luua. Kuid selleks, et Looja arhetüüp saaks elutervelt end avaldada, on oluline, et oleme saanud ühenduse eelneva seitsme arhetüübiga. Ego arhetüübid – Süütu, Orvuke, Võitleja ja Hoolitseja – aitavad meil õppida ise oma elu eest vastutust võtma, isegi kui me ei tea, kuidas seda teha. Nad õpetavad meile usaldust, vastastikkust sõltuvust, koostööd ja julgust võidelda. Hingega seotud arhetüübid – Otsija, Hävitaja, Armastaja ja Looja – õpetavad meile ihaldust millegi enama järgi, loobumist kõigest sellest, mis meid enam ei toeta, iseenda aktsepteerimist ja oma potentsiaali maksimaalset realiseerimist hinge tasandil. Juhul kui ühendust nimetatud arhetüüpidega ehk iseendaga on nõrk, siis võime kalduda sõltuvusse teiste arvamusest, tunda end üksikuna, seada fookusesse teiste mitte iseenda heaolu, tunda hirmu muutuste ees, tunda ennast ebapiisavana ja hoida kinni kontrollist või perfektsionismist. Kõik need arhetüüpide varjuküljed tekitavad meis rahulolematust, kuna loomise tulemus ei paku meie hingele rahulolu.

9. Valitseja arhetüüp loob küllust

“Tänapäevaelus saab meist Valitseja siis, kui võtame oma elu eest täieliku vastutuse – ja mitte ainult vaimselt, vaid ka selle eest, kuidas meie tegevus maailmas väljendub” kirjutab Carol S. Pearson raamatus “Sisemiste kangelaste äratamine”. Elades keskkonnas, kus olulised on individuaalsus, materiaalsus ja väline kuvand, võiks öelda, et me võtame isegi liigselt enda elu eest vastutust. Võimalusterohke keskkond aitab luua mitmekülgset heaolu nii iseendale kui ka oma lähedastele. Kuid ometigi oleme iseendast eemaldunud rohkem kui kunagi varem. Kas meie sisemine Valitseja on lihtsalt väsinud või on tegu kuningaga, kes on alasti?
Mida sümboliseerib meie elus Valitseja?
Valitseja peamine roll on luua korda, rahu, õitsengut ja küllust. Valitseja sümboliseerib terviklikkust ja meie sisemise mina saavutusi. Inimene on sel hetkel piisavalt jõuline selleks, et oma elu nii vaimselt kui ka praktiliselt muuta. Valitseja arhetüüp sisaldab endas nii nooruse ja vanaduspõlve tarkusi ning naiseliku ja meheliku energia printsiipe. Vastandite oskuslik integreerimine ja omaenda mina terviklik tundmine (sh varjukülgede) toob ellu rahulolu ja tasakaalu.
Eluterve Valitseja meie sees annab meile julgust tunnistada, et meie kuningriik ehk elu peegeldab meid ennast ning vaadates meie ümber näeme iseennast. Näiteks kui meie elu on viljatu ehk tühi, siis peegeldab see meie endi sisemist viljatust. Kui meie kuningriik õitseb, on see märk meie sisemisest terviklikkusest ehk sel hetkel naudime iseenda eneseteostuse protsessi nii tööl, kodus kui ka rahaasjades. Meid saadab enesekindlus ja me teame, kuidas oma vajadusi rahuldada. Ajal kui Valitseja domineerib meie elus, siis on võime rohkem märgata meid toetavaid sünkroonsusi, kuna väline on meie sisemise enesetunde peegeldus. Hoides fookust visioonil ja tegutsedes selle järgi, võib elu meile tuua uskumatuna näivaid pakkumisi. Sageli näiteks just koolitustel või teraapias kliendid ütlevad, et peale seda kui nad tegid otsuse soovitu osas, märkasid nad kas koolituse reklaami või isikliku arengut puudutavat blogipostitust, mis neid oluliselt edasi aitas.

Külluse loomine
Valitseja arhetüübi üks olulisemaid ülesandeid on luua meie ellu mitmekülgset küllust. Minu jaoks on küllus justkui nelja jalaga tool, millest üks jalg sümboliseerib tervist, teine inimesi, kolmas materiaalset rikkust (sh töö) ja neljas isiklikku arengut. Juhul kui üks nendest jalgadest on katki, siis puudub toolil tasakaal ja sellele istumine võib tuua kaasa tervistkahjustavaid tagajärgi. Valitseja arhetüübi aktiivsus toob kaasa tahte teha tööd mis meeldib, nautida materiaalset kindlustunnet, elada elustiili mis paitab hinge, hoolitseda enda tervise eest ja anda tagasi ehk panustada heategevusse. Sageli avaldub inimestes Valitseja arhetüüp just näiteks aasta alguses, kus seame eesmärke ja tegutseme soovitu suunas. Juhul kui meie sees teised arhetüübid on nõrgalt avaldunud või kalduvad varjupoole, siis peale mõnda aega Valitseja väsib, kuna tal puudub meeskond, kes toetaks kuningriigi valitsemist ja arendamist.

Valitseja seos teiste arhetüüpidega

Igal Valitsejal on olemas tema kuningriik ja meeskond. Inimese arhetüüpse käsitluse kohaselt tähendab eluterve ühendus Valitseja arhetüübiga meie endi sisemist kooskõla ja tasakaalu. Kui meil on arhetüüpidega tugev kontakt, siis Süütu arhetüüp annab Valitsejale usu visiooni võimalikkusesse, Orvuke arhetüüp aitab tunnistada probleeme ja takistusi. Kui meie kuningriiki pidevalt rünnatakse ja vallutatakse, siis see tähendab, et meie sisemine Võitleja ei kaitse piire ning Valitseja peab väed appi võtma. Kui meie kuningriik on järsk ja ebasõbralik, siis on Hoolitseja tegevus ebapiisav. Otsija arhetüüp aitab otsida paremaid võimalusi ja Hävitaja loobuda kõigest sellest mis kuningriiki kahjustab. Meie elus domineeriv Looja arhetüüp viib meid eksperimenteerimise äärmusesse, tuues endaga kaasa pidevat vajadust oma tungide väljendamist, mõtlemata sellele kuidas see nii meie enda kui ka teiste inimeste elu mõjutab. Sel hetkel me lükkame justkui normaalsed igapäevamõtted ja kohustused endast eemale.

Kuidas saada Valitsejaks ehk arhetüübi tasandid
Alati kui tunneme tungivat vajadust ennast ja teisi kontrollida ning võimetust loomulikke protsesse usaldada, oleme sattunud Valitseja varju haardesse. Sel hetkel juhtub sama, mis Hans Christian Anderseni muinasjutus “Kuninga uued rõivad” ehk kuningas on alasti. Sel hetkel tahame kontrollida pigem kontrolli enda pärast või siis võimu, staatuse või isikliku suurushullustuse pärast, mitte selleks, et kõigile sügavamal tasandil rahuldust pakkuvat kuningriiki arendada. Me võime tunduda egoistlikud, domineerivad ja paindumatud. Meis tekitab rahulolematust kui teised meie “pilli järgi ei tantsi” ja võime häälekalt ka seda väljendada, justkui hüüdes Kuninga või Kuningannana “Pea maha!”. Valitseja vari kerkib esile siis kui me ei rakenda piisavalt iseenda väge heaolu loomiseks ja iseenda potentsiaali maksimaalseks ärakasutamiseks, vaid muudame selle kontrolliks ja rahulolematuseks teiste üle.

Kui me oleme Valitseja esimesel tasandil, siis domineerivad meis jätkuvalt Ego tasandil arhetüübid (Süütu, Orvuke, Võitleja, Hoolitseja). Sel hetkel võtame vastutuse enda elu eest, tervendame enda haavu ehk oma Sisemist last ja võime mõtiskleda tavapäraselt rohkem nii enda kui ka oma pereliikmete eludest. Võimalik et selles etapis avalduvad nii Ego arhetüüpide eluterved kui ka varjupooled. Valitseja teisel tasandil meie eneseteadlikkus on oluliselt kasvanud ja me oskame teha valikuid ja jääme truuks enda visioonile. Sellel tasandil võime tunduda teistele egoistlikud, kuna meie enda heaolu on olulisem näiteks ühiskonna heaolust. Seevastu kolmanda tasandi Valitseja on see, kes kasutab oma sisemisi ja väliseid ressursse maksimaalselt ära. Tema soov on luua heaolu nii iseendale kui ka teistele. Selleks, et Valitsejal püsiks ühendus kõrgema tasandi valitseja omadustega, siis on tema jaoks oluline teha järjepidevalt läbi sisemisi rännakuid, sooviga muutuda veelgi paremaks Valitsejaks oma õukonnale. Oma elu Valitsejaks saamine on suurepärane saavutus, aga see ei ole rännaku lõpp.


10. Maag – meie isikliku jõu allikas

Maag on inimese sisemine tervendaja, kes väljendub meie elus lihtsal ja igapäevasel moel. Tänu Maagi tarkusele mõistame, et muutused välismaailmas toimuvad vaid läbi sisemaailma muutuste. Meile tundub, et me liigume justkui vooluga kaasa ja saavutame kergesti selle, mida soovime. Maagile omasteks omadusteks on rahu ja hoolivus. Kuigi sõna “maag” võib tunduda meile võõras, siis tegelikkuses saadab ta meid igapäevaselt. Näiteks väljendub Maag last rahustavas lapsevanemas, mõistvas elukaaslases või win-win lahendustele keskendunud äripartneris.
Maag kui tervendaja
Inimesele on loomuomane püüelda heaolu loomise ja eneseteostuse suunas. Olukorras, kus meie elus on rahulolematus või ebapiisavus, võib meil puududa eluterve ühendus nii Valitseja kui Maagi arhetüübiga. Me võime küll mõista, et meid ümbritsevad probleemid võivad tuleneda meist endast, kuid oleme abitud midagi ette võtta. Maag meie sees on see, kes aitab meil jõuda soovitud elukvaliteedini, mis väljendub muutustes nii meie tervises, mõtlemises, emotsioonides ja elustiilis. Tänu Maagile õpime tervisliku toitumise ja liikumise tähtsust, õpime olema suhetes selged, avatud ja siirad, harjutama ennast mõtlema seostatumalt ja selgemalt ning omandame strateegiaid, kuidas jääda oma vaimsele allikale truuks. Sageli võime vajada tervendamise protsessis teiste abi, ükskõik siis kas selleks on hea sõber, pereliige, mentor, arst või terapeut. Näiteks on paljudes põlisrahvastes olemas omad nn teadja inimesed, kelle juurde mindi nõu küsima ja jõudu saama. Lisaks toetab Maagi arengut kogukonna tugi. See on ka üks põhjus mis individuaalsusele keskendunud ühiskonnas on inimesed kaugenenud nii iseendast ja oma sisetundest. Selle tulemuseks võib olla järjepidev püüd täiuslikkuse poole, kus abi küsimine on pigem nõrkuse kui tugevuse tunnusmärk. Näiteks minu enda kogemus on näidanud, et päris mitmed toredad uued ettevõtted on saanud alguse tänu alustavatele ettevõtjatele suunatud mentorprogrammile või siis on elumuutvad otsused sündinud tänu holistilise regressiooniteraapia õpingutele. Mõlematel juhtudel on toetav keskkond ja iseenda teadlikkuse kasv kasvatanud jõudu ja tarkust elumuutvate otsuste tegemiseks ehk iseenda tervendamiseks.
Sünkroonsus – mis see on?
Maagi arhetüübi väljendamisel on oluline sünkroonsuste märkamine ja nende usaldamine oma elus. C. G. Jung uuris “tähendusrikkaid juhuseid”, mida ta hiljem nimetas sünkroonsusteks, mis on omavahel seotud sarnasuse, tähenduse ja resonantsi kaudu. Kõnekeeles nimetame sünkroonsuseks kokkusattumust. Igapäevaelus väljendub sünkroonsus nendel hetkedel, kus meie elus toimub mingi sündmus, mis oma sisult ja olemuselt on sarnane sellega, mida me kogeme oma sisemaailmas. Näiteks on sünkroonsuseks olukord, kus mõtled kellelegi ja samal ajal sama inimene helistab meile. Sageli on näiteks teraapiasse või koolitustele tulnud kliendid öelnud, et hetkel kui nad tegid otsuse oma teemaga tegelemiseks, märkasid nad reklaami ja tundsid tugevat sisetunnet osalemiseks (kuulasid sisemist Maagi). Need hetkel on justkui äratundmised, mis sisaldavad nii julgust, tahet kui ka usaldust.

Maagi rännaku staadiumid
Sisemise Maagi äratamiseks on oluline teha läbi eelnev kangelase teekond. Sageli eelneb maagilisse maailma sisenemisele haavata saamine, ükskõik siis kas selle põhjustajaks on lahkuminek, laastav haigus või töökoha kaotus. Läbi valusate sündmuste areneb välje meie Ego ja tekib ühendus Süütu, Orvukese, Võitleja ja Hoolitseja arhetüübiga. Väljaarenenud Ego pakub meile küll tugevat “vundamenti”, kuid meie arengut juhib hinge ja vaimuga ühenduses olev sisemine mina. Sel hetkel teeme oma elus otsuseid lähtuvalt sisemisest tarkusest, mitte välistest mõjutajatest.

Sõltuvalt meie sisemisest tugevusest, võib Maag ilmutada end esialgu varju kujul. Sel hetkel võime oma jõudu kasutada pigem kahju tegemiseks kui tervendamiseks. Hoolimata parimatest kavatsustest teha head, võime käituda vaenulikult, tekitada teistes alaväärsustunnet või tunda sisemist rõõmu teiste ebaõnnestumiste üle.

Hetkedel kui meis avaldub eluterve Maag, siis hakkame märkame oma elus sünkroonsusi, mis toetavad meie arengut ja aitavad luua positiivset nii meile endale kui meid ümbritsevatele inimestele. Sel hetkel me oleme ühenduses inspiratsiooni, loovuse ja sisemise tarkusega, mis omakorda aitavad meid viia soovitud unistused teoks. Juhul kui oleme ühenduses pigem Maagi varjuga, siis võime enda ellu tõmmata pigem negatiivseid sünkroonsusi ja muudame tänu enda negatiivsusele positiivsed sündmused negatiivseks.

Maagi kasvatamist hõlbustavad ka sarnaste mõtteviisiga kaaslased, kes mõistavad elu imepäraseid aspekte ning aitavad üksteisel jääda igas olukorras realistlikuks, alandlikuks ja lahkeks. Peale sobiva sõpruskonna leidmist, ei ole enam Maagi teekond nii üksildane ja raske. Igapäevaelus võib see sõpruskond välja kasvada koolist, kursuselt või trennist.

Maag ja muutused
Inimene taasloob ennast igal hetkel kui ta hingab. Meie kehas on lugematu arv rakke, mis iga hingetõmbega sünnivad, surevad ja muutuvad. Sellistes mikrosekundite muutustest saavad alguse muutused, mis väljenduvad meie välismaailmas. Ühelt poolt muutume meie ise ja teiselt poolt muutub keskkond, kus igapäevaselt elame. Maagi arhetüübi üheks olulisemaks eesmärgiks on piiratud võimaluste raames muuta meie elu paremaks reaalsuseks. Hea ühendus Maagiga tähendab seda, et me ei püüa enam teisi muuta, vaid jääme iseenda sisemise tarkusele truuks ja sageli muutused hakkavadki toimuma, ilma et meie jõulise sekkumiseta. Sageli takistab sellise seisundi saavutamist meie sisemine ebakindlus või hirm. Mulle meeldib Ave Sepp’a poolt sõnastatud lause meta-meditsiini õppematerjalides “Ainus võimalus püsivaks muutuseks on mõelda suuremalt kui sa tunned”. Minu jaoks tähendab see julgust ja usaldust näha võimalusi ka seal kui neid esmapilgul ei ole või küsida abi hetkedel, kus tahaks pigem peitu pugeda.

11. Elutarga arhetüüp aitab vabaneda kiindumustest

Inimese sisemisel tarkusel ehk targa arhetüübil puudub soov maailma kontrollida või muuta. Targa rännaku eesmärgiks on leida tõde meie enda, maailma ja lõpuks ka universumi kohta. Olles ühenduses Targa arhetüübiga siis võime justkui endalt ja teistelt küsida: “Mis siin tegelikult toimub?” Sel hetkel oleme piisavalt valmis selleks, et mõista ausalt ja avatult nii meid ennast, kui ka seda mis meie ümber toimub. Me ei poe enam peitu, aktsepteerime olukordi meie elus sellisena nagu nad on ja oleme valmis lahti laskma kõigest, mis meid ei toeta.
Tark – meie sisemine tõde
Kõige vabastavam hetk inimese elus on tõehetk, mis toob kaasa selguse ja mõistmise. See on hetk, kus mõistame iseenda egoismi ja seda, kuidas see on meie tegeliku potentsiaali avaldumist takistanud. Tark aitab lahti lasta egokesksetest teemadest ja avastada elu sügavamad tõed. Need on elus hetked, mil astume enda elus justkui objektiivse vaatleja kingadesse. Sel hetkel mõistame hinnanguvabalt, et me ei ole meie tunded ja soovid ning me ei pea oma hirmude tõttu jätma oma elu elamata. See on hetk elus, kui me aktsepteerime iseennast ja elu sellisena nagu ta on, ei otsi süüdlasi enam väljastpoolt ja oskame valida meetodid, kuidas oma elu muuta. Targa rännak algab tõe otsingutega ja ootame seda pigem iseendast väljastpoolt. Otsingute käigus võime jõuda avastuseni, et absoluutset tõde ei pruugigi olemas olla. Aktsepteerime, et erinevad inimesed võivadki näha asju erinevalt ning see, mida me isiklikult usume, sõltub siiski meist endast.
Vabanemine kiindumustest
Targa kõrgeim saavutus on vabanemine kiindumustest ja illusioonidest. Olles teatud asjadesse kiindunud või neist sõltuvuses, on meie hinnangud moonutatud, kuna me näeme ümbritsevat maailma piiratult. Kiindumine võib põhjustada kannatusi, kuna me identifitseerime iseennast läbi välise, ükskõik siis kas selleks on partner, töö, idee või hobi. Juhul kui kaotame selle, siis ka variseb meie enda maailm kokku. “Senikaua, kuni klammerdume teiste heakskiidu, saavutuste või üldse mingite tulemuste külge, ei ole me vabad ning see, et me kannatame, on täiesti loogiline” kirjutab Carol S. Pearson oma raamatus “Sisemiste kangelaste äratamine”. Kuid kuidas Targa arhetüüp aitab meil kiindumustega toime tulla? Lahendus on lihtne – tuleb usaldada oma sisemist tarkust ehk kontakti iseendaga ning integreerides endas nii Otsija kui Armastaja arhetüüp, siis muutume inimeseks, kes teab täpselt, kes ta on, peab endast sellisena lugu ning suudab tänu sellele ka teisi aktsepteerida ja toetada. Kiindumistest vabanemine ei tähenda asjadest, tunnustusest või suhetest loobumist. Pigem tähendab see seda, et me oleme vabad oma valikutes, elame hirmuta ja usume, et tänu kannatustele saame jõuda uue tõe ja kogemusteni.

Negatiivne tark ehk meie sisemine kriitik
Targa varjus olles oleme kiindumatud ehk meil on raske pühenduda nii inimestele, töödele või ideedele. Me võime sel hetkel tuua põhjenduseks meie vabaduse soovi, kuid pigem on meis peidus hirm pühendumise ees. Me võime olla kriitilised ja hinnangulised kõige suhtes, mis on inimlik ja näitab meie nõrkusi. Me võime olla nendel hetkedel küünilised ja perfektsionistid, kes ei suuda pühenduda partnerile või tööle, kuna need ei ole tema jaoks päris õiged. Me võime oma sisemuselt pulbitseda sundmõtetest, püüame kõigele leida ratsionaalseid seletusi ja sageli arvame et vaid meile omane käitumisstiil on ainuõige. Kui eluterve Targa arhetüüp on ühenduses omaenda sisemise tõe ja usaldusega, siis Targa varjukülje puhul on meie tähelepanu meist väljaspool, andes hinnanguid kõigele, mis meid ümbritseb. Varjust väljumist aitab kangelase teekonna eelnevate arhetüüpidega eluterve ühenduse loomine. Ühenduse loomine Hoolitseja arhetüübiga aitab hoolitseda meie sisemise lapse eest, toob mõistmise et maailm ongi oma olemuselt duaalne. Armastaja arhetüüp kasvatab armastust iseenda ja eluterve Otsija sunnib meil endalt küsima: “Mida ma tegelikult tahan?”

Projektsioon – mis ja milleks?
Targa abil hakkame mõistma enda elus olukordi ja asju sellisena nagu nad on. Iga inimene on mingil määral oma projektsioonide vang, kuid meie sisemine Tark aitab projektsioone mõista ja nendest vabaneda. Mis on projektsioon? Projektsioon on psüühiline mehhanism, mis toimib alateadlikult ja automaatselt, reageerides keskkonnas ja inimestes sellistele omadustele, mida iseendas eitame või iseendas imetleme. Projektsioon toimib seni, kuni me teadvustame endale seda osa, mida endas eitame. Koolitustel ja teraapiatöös on projektsiooni teema alati inimesi sügavalt puudutanud, kuna selle teadvustamine aitab väga hästi mõista oma alateadvust. Näiteks kui inimene arvab, et edukad inimesed on egoistid, siis on oluline küsida iseendalt, kas ma olen liigselt Hoolitseja arhetüübis ja mõtlen liigselt teistele, olles seetõttu iseenda vajadused jätnud tahaplaanile. Alateadlikult ei ole ma sellise olukorraga rahul, seetõttu ka ärritavad mind inimesed, kes keskenduvad pigem iseenda kui teiste vajadustele. Kui meid ärritavad inimesed, kes on liigselt kriitilised, siis võiks endalt küsida, kas ja kuidas mina ise oma arvamust avaldan? Seejärel kui olen teadvustanud iseendas allasurutud või kasutamata potentsiaali, siis on võimalik juba teadlikult oma käitumist muuta ning ühel hetkel märkame, et inimesed, kes meid varem närvi ajasid, seda enam ei tee. Sel hetkel oleme loonud ühenduse iseenda sisemise tarkusega ehk Targa arhetüübiga.

12. Narri arhetüüp õpetab meid elu nautima

Meie sisemine Narr aitab meil nautida elu süütundeta. Narri arhetüüp lubab meil maailma uurida uudishimuga, luua uut loomisrõõmu pärast, elada elu lihtsalt elu enese pärast ja hoolimata teiste arvamusest. Narr on ka see osa meist, kes toetab meid kõige keerulisematel hetkedel elus. Narr tuletab meile meelde, et elu on elamist väärt, olenemata rasketest väljakutsetest ja katsumustest, ükskõik siis kas selleks on lähedase inimese surm, töökoha kaotus või tõsine terviserike. Narr on see osa meist, kes säilitab lootuse isegi siis, kui me valgust tunneli lõpus ei näe.
Meie sisemine Narr ei ole meist kunagi kaugel, kuna Narri arhetüüp eelneb Süütule. Narr on meie sisemise lapse see osa, kes teab kuidas mängida, tunnetada oma keha, olla ühenduses oma lapseliku, spontaanse ja mängulise loovusega ja elustundega. Kui arhetüüpidest Süütu headus ja kuulekus ning Orvukese lapselikkus moodustavad lapselikkusest vaid ühe tahu, siis Narr esindab lapselikku soovi kõike proovida ja teha, isegi kui see on keelatud. Laste puhul peame seda käitumist ulakaks, kuid täiskasvanute puhul vastutustundetuks. “Tegelikkuses nende laste kui ka täiskasvanute pärast, kes kunagi reegleid ei riku, on põhjust palju rohkem muretsemiseks, kui nende pärast kes pidevalt jamadesse satuvad” kirjutab Carol S. Pearson oma raamatus “Sisemiste kangelaste äratamine”. Tõesti, kui vaadates ka enda elu, siis nendel perioodidel kui olen olnud ääretult vaoshoitud ja eeskujulik, on keha ja meel säilitanud endas rohkem traumasid, kui hetkedel kui olen elu nautinud, kogenud ja avastanud. Selgitus sellele on lihtne, nautides elu, oleme ühenduses oma sisemise loomingulise lapsega, kes meid toetab. Kuid elades elu rahulolematu ja õnnetu, oleme sageli keskendunud rohkem teiste kui iseenda heaolule, mis tähendab seda, et võime olla ühenduses pigem arhetüüpide varjupooltega. Süütuna eitame oma sisemist rahulolematust, Orvuna süüdistame teisi või Hoolitsejana oleme kannatava märtrid, tekitades oma lähedastes süütunnet.
Narr ja tänapäevane maailm

“Narr on parim arhetüüp, tulemaks toime tänapäevamaailma absurdsetega ning anonüümse amorfse bürokraatiaga – asjadega, kus keegi ei võta isiklikku vastutust, kus eeldatakse reeglite jälgimist olenemata sellest, kui absurdsed need on, ning kus positsioonil on tööefektiivsuse ees uskumatult ebaõiglane eelis” kirjutab Carol S. Pearson. Narrile pakub reeglite rikkumine suurt rõõmu ning üldiselt on ta heatahtlik ja geniaalne, kui tema vari välja arvata. Näiteks on Eestis selle peegelduseks erinevate ühiskonnakriitiliste stand-up komöödiate populaarsus. Siinkohal võiks järeldada, et kohustustest, bürokraatiast ja rutiinsest elustiilist väsinud inimesed otsivad ühendust oma Narriga ja selle esimeseks sammuks on seda otsida iseendast väljastpoolt. Ka muinasjuttudes on Narri arhetüübiga ühenduses kangelane ehk rumaluke noorim sageli see, kes läbib tarkade vanemate vendade kõrval edukalt kangelase teekonna ja võidab printsessi südame.

Mängur – Narri vari
Kui meie sisemine Narr ei saa end vabalt ja loovalt väljendada, siis võib ta end hoopis väljendada läbi manipuleeriva ja ennasthävitava käitumisviisi. Narri kaks klassikalist negatiivset kuvandit on naiivik ja hull. Me ei pruugi suuta mõelda sellele, mida parasjagu teeme, me võime olla kaootilised või lihtsalt rumalad. Selline käitumine võib ilmneda olukordades, kus inimene tõmbab endale kaela igasuguseid jamasid, mis tekitavad talle siirast hämmingut ja pidades end seetõttu pigem olukordade ohvriks. Kui väga hea ühendus Narri arhetüübiga pigem aitab meil luua ühendust sellega mis meid toetab, siis Narri vari justkui mängib meiega, juhatades meid ühest draamast või kriisist teise. Nendel hetkedel esineb sisemine negatiivne Narr, kes justkui räägib meile, kuidas alkohol on hea tunnete uimastamiseks või lahkuminek suhtes toetab meie sisemise identiteedi otsinguid. Lisaks võib ta meile pidevalt sisendada, et pidev ülekoormus tööl aitab meil soovitud unistusteni jõuda. Tavaliselt negatiivne Narr piirdub ennasthävitavate soovitustega, kuid aegajalt võib ta ka minna nii kaugele, et soovitada meile ebaseaduslikke või ebaeetilisi tegevusi, ükskõik siis kas selleks on varus või lähedase sõbra petmine.

Kuidas saada targaks Narriks?
Narr alustab rännakut lõbutsedes, eluraskusi eitades või ennasthävitavalt käitudes. Ta proovib pigem raskeid asju elus vältida, ükskõik siis kas selleks on mõtlemine, õppimine, töö või püsisuhte loomine. Inimese sisemise Narri kõige suurem hirm on pühendumine ja seni kuni ta ei koge lähisuhte loomist, pühendumist tööle või oma ideede teostust, siis ka on takistatud tema tegeliku mina väljendamine. Sel hetkel on inimese jaoks elu justkui mäng, läbi draamade ja kriiside. Sel hetkel kui Narr saab ühenduse oma sisemise armastajaga ja oma eluterve poolega, siis on inimene valmis kogema elu täielikult käesolevas hetkes, elades ja nautides elu päev korraga. Sel tasandil ei ole enam vaja midagi peita või eitada, elu tundub loomulik ja inimlik. Igapäevaelus või filmides on need tavaliselt need olukorrad, kus inimene kes elab ennasthävitavat elu, armub või leiab elus muu kire mõne tegevuse või hobi näol ja tänu sellele leiab täiesti uue sihi elus.

Narri arhetüübiga saab Kangelase teekonna ring täis ning oleme Süütuna valmis uuesti teekonda alustama. Juhul kui teekonda läbides olime ühenduses arhetüüpide positiivsete ja meid toetavate omadustega, siis alustame uut rännakut täiesti uuelt tasemelt. Kuna oleme kogenud elu nautimist ja selle potentsiaali, siis mõistame et me ise saame luua endale heaolu ja me ei pea seda ootama iseendast väljastpoolt. Carol S. Pearson kirjeldab seda seisundit järgmiselt: “Me teame, et usaldada on turvaline – mitte sellepärast, et elus ei juhtuks aeg-ajalt halbu asju, vaid seepärast, et oleme saanud teadlikuks oma suurepärasest vastupanuvõimest. Meie sisemine Tark Süütu teab, et milliseks tahes meie elu ka kujuneb, elu ise on kingitus ning meie ülesanne on seda kingitust jäägitult aktsepteerida ja nautida”. Seega on Kangelase teekond rännak ka meie sisemise usalduseni.

Ego ja hinge ühendus aitab luua inimese tõelist olemust
Muutusteni elus läbi Kangelase teekonna

“Inimesena loome oma elu läbi igapäevaste teadlike või alateadlike mõtete, valikute ja tegevuste. Kuid sõltumata suurest pingutusest võib elu, mille poole püüdleme, tunduda meile pidepunktitu või tühi, saates meid justkui fantoomina kummitava sisetundena “midagi on elus justkui puudu”. Kauaoodatud õnnetunne jääb leidmata, olenemata sellest, et oleme selleni jõudmiseni suunanud kogu oma tähelepanu, tahte ja jõu. Aastaid tagasi kirjeldasin seda tupikseisu enda elus justkui tugevat müüri, mille ületamine osutus keerulisemaks kui esialgu tundus. Sõltumata julgetest valikutest, elumuutvatest otsustest ja põgenemisest teisele poole maakera jäi soovitud õnnetunne leidmata”, kirjutab holistilise regressiooniteraapia terapeut, koolitaja, mentor ja isikliku arengu nõustaja Sirle Truuts.

Kangelase teekond kui eneseavastusretk
“Omaenda tõelise mina otsimine on justkui Kangelase teekonna läbimine” kirjutab Carol S. Pearson raamatus “Sisemiste kangelaste äratamine”. Me elame turvalist igapäevaelu justkui süütute lastena, kes usaldavad autoriteete, kas siis meie enda sisetunde, sõprade, ülemuse või pereliikmete näol. Kuid siis juhtub midagi ja me võime tunda, et meie maailm justkui kukub kokku. Ükskõik kas selleks on grippi haigestumine, painav sisemine rahulolematus, pere purunemine või töökoha kaotus. Selles olukorras on valik, kas leida süüdlasi endast väljaspoolt või aktsepteerides olukorda, kogudes kokku kogu jõu ja muuta oma elu. Sel hetkel me astumegi justkui Kangelase teekonnale, olles valmis kohtama oma teekonnal erinevaid väljakutseid, abilisi ja takistusi.

Carol S. Pearsoni kangelase teekonna mudel aitab inimestel lahti mõtestada oma elu läbi kangelaste lugude, toetades sellega iseenda paremat tundmaõppimist ja esilekerkivate olukordade sügavamat mõistmist. Klassikalistes müütides peegeldavad kuningriigi tervist kuninga või kuninganna heaolu. Kui kuningas sai haavata, siis sageli laostus ka kuningriik. Muinasjutuliste kangelaste lood peegeldavad meie igapäevaelus rohkem kui me esialgu arvata võime. Maailma tasandil on näiteks laostunud kuningriigi tunnusteks kliimamuutustest tingitud looduskatastroofid, majanduslik ebakindlus või painav terrorioht. Isiklikul tasandil on nendeks tunnusteks lähisuhte purunemine, töökoha kaotus, terviseprobleemid või hinges peituv igatsus millegi uue järgi. Viimane peegeldab ühtlasi ka olulist alateadliku valmisolekut rännaku alustamiseks. Ennast leides ja rännakult naasedes võime tunda sügavat rahulolu nii iseenda kui ka kõige üle, mis meie elus toimub. Carol S. Pearson kirjeldab seda tunnet järgmiselt: “Meil ei ole enam tingimata tarvis ennast tõestada, mistõttu saame lõdvestuda, armastada ja olla armastatud. Meil on olemas kõik, mida vajame selleks, et olla tõeline inimene, tõeline kangelane”.

Allikas: alkeemia.ee. Autor Sirle Truuts (holistilise regressiooniteraapia õppepraktika raames praktiseeriv terapeut, koolitaja, mentor ja isikliku arengu nõustaja). Inspireerituna nii iseenda kogemusest kui ka Carol S. Pearsoni raamatust “Sisemiste kangelaste äratamine” .
Rohkem infot www.eneseareng.ee

 

Registreerimine e-maili teel: ulle.toomeoja@gmail.com
Palun saata osaleja ees- ja perekonnanimi, kontakttelefon ja emaili aadress