“Vaikust ja rahu jääb väikelaste elus üha vähemaks,” nentis Eesti Lastefondi juhataja ja pereterapeut Sirje Grossmann-Loot. “Näeme, kuidas juba vastsündinuid jalutatakse korvides mööda rahvarohkeid ostukeskusi, mille kirevus imikul silmad rahutult pöörlema paneb – ta peab vastu võtma muljeid, mida täiskasvanulgi raske seedida.”

Pealtkuuldud ja -nähtud lapsevanemate vestlus bussis. “Pane jalad ilusti toolile kõrvuti, mitte nagu see laps!” teatab üks lapsevanem oma arvata kolmeaastasele tütrele. Tõepoolest, kui too tirts juba istubki korralikult, roosa kotike käes, ühesel bussipingil, siis umbes sama vana poisiklutt on jõudnud end vastu sõidusuunda pöörata, käe tagaistuja tooli käetoele panna ja põlved oma seljatoe vastu suruda. Ilmselgelt huvitab teda pahandava lapsevanema tahvelarvuti. “Kas ta segab teid kuidagi?” söandab teine ema seepeale küsida, saades vastuseks õlakehituse: “Küll on ikka kasvatamatu laps!” Ja sama valjult oma lapse poole: “Vaata, et sina nii rumalalt ei käitu!”

Tihti peavad nii ümberkaudsed kui ka vanemad ise mudilase sagedast tormakat käitumist kasvatusveaks, kuid tegelikult võib püsimatuse põhjuseks olla hoopis neurobioloogiline häire. Iowa ülikooli rahvatervise kolledži hiljutine uuring näitab, et 20 aastaga on aktiivsus-tähelepanuhäirega (ATH) laste arv hoogsalt kasvanud. Kui aastal 1997 oli sellise diagnoosi saanud 6,1% lastest, siis aastal 2016 juba 10,2%. Uuringukeskuse ADD Resource Center andmeil on praegu USA-s ATH häiret diagnoositud 6,4 miljonil 4-17-aastasel lapsel.

Kiirustamine kurjast

“Psühhiaatrilised häired lastel näitavad tõepoolest kasvutendentsi,” rääkis Grossmann-Loot. “Igas klassis on vähemalt üks selline laps, näitab ka meie praktika. Mulle tundub, et tänapäeva elutempo on üks asi, mis seda soodustab. Eluviis on muutunud liikuvamaks, aga ka närvilisemaks. Näeme, kuidas juba vastsündinuid jalutatakse korvides mööda rahvarohkeid ostukeskusi, mille kirevus imikul silmad rahutult pöörlema paneb ja ta peab vastu võtma muljeid, mida täiskasvanulgi raske seedida. Vaikust ja rahu jääb väikelaste elus üha vähemaks.”
Kauaaegse ATH tugirühma juhi Grossmann-Looti sõnul võivad laste arengut häirida ka agressiivsed arvutimängud. “Igasugused ekraanid on suur tegur! Meie tugirühmades ütlevad lapsevanemad, et kui teise-kolmanda klassi laps on olnud üle tunni arvutis ja tal on käsil väga agressiivsed mängud, siis tema meeleolu muutub märgatavalt. Laps ei suuda maha rahuneda, ta ei suuda magama jääda. Samas kui arvutite ja tahvlite kättesaadavust piirata, hakkavad lapsed leidma muid tegevusi ja muutuvad rahulikumaks.”

Kuidas elada õnnelikult üle stressirohkeid aegu, näiteks lasteaeda või kooli minekut?

“Meil on ju peredes vähe lapsi ja nii kujutab suurde seltskonda minek igale neist üleelamist, nii et ka tavaline laps võib hakata käituma nagu ATH-laps,” sõnas Grossmann-Loot. “Kõigepealt on tähtis piisav uni, samuti kindlad toimingud. Hommikul tõustes peaks väljaminekuni olema täpselt nii palju aega, et rahulikult pesta, riidesse panna ja süüa. Ja seejärel uksest välja. Et ei jääks aega telerit sisse lülitada ja pool tundi multikaid vaadata, mis väsitab nii kooli- kui ka lasteaialast. Hommikuste tegevuste järjekord peab olema vanematel väga hästi läbi mõeldud. Kiirustamine – pane nüüd ometi riidesse, ma jään tööle hiljaks – ei tee olukorda paremaks. Päevakava peab lapsel olema teada. Mis millele järgneb kuni magamaminekuni, mille ette käivad samuti kindlad protseduurid. Päeva sisse peaksid kindlasti mahtuma mängud ja jalutuskäigud värskes õhus.”

Psühhoterapeut Malle Roomeldi soovitab õpetaja ja ATH-lapse omavahelise suhtlemise märksõnaks sõbralikkust. “Kindlasti on vajalik lugupidav ja rahulik õhkkond,” rääkis Roomeldi. “Selline õpilane vajab kindlaid ja selgeid piire. Aktiivsus-tähelepanuhäirega laps on väga tundliku närvisüsteemiga, läheb kergesti tujust ära ja ruttu üle võlli. Õpetaja peab oskuma aidata tal rahuneda.”

Ennekõike tuleks hoiduda lakkamatust manitsusest

“Negatiivsest eritähelepanust tuleks hoiduda,” ütles Roomeldi. “Käsklused stiilis rahune maha! ei aita. Märksa tulemuslikum kui kogu aeg last klassi ees nimepidi korrale kutsuda on anda lapsele kokkuleppemärk, näiteks teistele tähelepandamatult puudutada oma kõrva. Ka selline võib olla ainult õpetaja ja lapse vaheline kokkulepe, mille alusel laps saab aru, et teda on märgatud. Ehk tõsta käsi või sulepea, koputada lauale või vaadata talle otsa.”

Roomeldi sõnul peaksid õpetaja ja õpilase kokkulepped olema kindlasti omavahelised.

Vaiksed märguanded

“Sellised märguanded võiks omavahel sõbralikult rääkides kokku leppida enne tunni algust,” lausus Roomeldi. “Individuaalsed märguanded on õpetajapoolsed signaalid, mille tähendust teavad vaid laps ja õpetaja. Sellised märguanded tuletavad hüperaktiivsele lapsele meelde, et õpetaja paneb teda tähele ja soovib tema käitumises muutust. Teised klassikaaslased ei peaks sellest kokkuleppest midagi teadma. Vastasel juhul põhjustaksid õpetaja pidevad manitsused klassikaaslaste naeruvääristava ja halvustava suhtumise.”

Kuidas siiski neid pidurdada, kui ei aita ei käsud-keelud ega vaiksed märkused? Grossmann-Loot soovitab austada kindlat rutiini. “Pidev käskimine-keelamine – Ära tee! Miks sa lõid! – annabki tihti negatiivse efekti. Lapsel kaob usk, et ta üldse midagi suudab,” ütles Grossmann-Loot. “Tekib tunne, et ta täna ei saa, homme ei saa ja kunagi ei saa. Kogu aeg ei saa olla pikaajalised ja karmid karistused. Siis võib selle lapse elu muutuda väga rõõmutuks. Neile lastele tuleb selgitusi anda lühikeste selgete lausetega. Pikast jutust ei pruugi ta midagi meelde jätta. Nii on see tegelikult kõikide lastega. Muidugi, kui laps tuleb vanema juurde oma probleemi või murega ise, on pikk rahulik arutlus omal kohal. Kui aga tegu on hambapesu või õppimise alustamisega, on see kokkulepitud asi, mis toimub kindlal kellaajal. Seal pole vaja pikka juttu, seal tuleb tegutsema asuda. Järjekindlus aitab!”

Väiksemaid käitumisviperusi on targem ignoreerida

“Iga väiksema ebasoovitava käitumise kritiseerimine ja märkuste tegemine võtab palju energiat ja lõpuks kaotavad manitsused igasuguse korralekutsuva mõju,” ütles Roomeldi. “Ja vastupidi: kunagi ei tohiks jätta õnnestumise eest kiitmata! Tubliduse tunnustamine on väga vajalik. Ja võimalikult vahetult pärast kiiduväärt tegu, sest laps tahab kohe teada, kas ja mida ta hästi või halvasti tegi.”

Kui varem leiutasid lapsed mänguasju ja ka mänge rohkem ise, siis tänapäev toob tihti ka mänguasjad valmiskujul kätte. Grossmann-Looti sõnul tuleks seepärast koolitundide järel anda lastele rohkem võimalusi ka ise asju juhtida.

Rahustavad tehnikad

“Varem läksid lapsed tavapäraselt õue, mõtlesid ja korraldasid seal mänge ise ja omandasid sotsiaalsed oskused mänguga,” nentis Grossmann-Loot. “Mis tähendas ka tülide ja solvumistega hakkama saamist, kui keegi mängust välja jäeti. Praegu on lastel kõik vaba aja veetmised organiseeritud – nüüd teed kükke, nüüd jooksed ja hüppad! Laps on kogu aeg käskluste all, kuigi öeldakse, et vabadusi on palju.”

Laps võiks varakult tuttavaks saada ka rahustavate tehnikatega

“Samuti võiks neile lastele õpetada rahustava hingamise tehnikaid,” ütles Roomeldi. “Või anda kätte pehme pallike, mis maandab üleliigset energiat. Hästi mõjuvad vaikuseminutid.”

“Kasvatusvead pole küll ATH põhjus, kuid võivad näiteks pärilike eelduste korral ja vale elukorralduse juures selle häire arengut soodustada,” ütles Grossmann-Loot. “Neurobioloogiliselt on üheks põhjuseks virgatsaine, mis ATH-diagnoosiga lastel kas ei nõristu ajus piisavalt või ei toimi see nii, nagu peaks toimima. Aju keemiline tasakaal on häiritud. Virgatsaine on see, mis aitab tähelepanu koondada või sujuvalt teisele tegevusele üle minna. ATH-lapsed on väga impulsiivsed ega oska oma impulsiivsust ohjata. Nad ei suuda eakohaselt keskenduda ehk teistpidi – neil jagub tähelepanu liiga paljuks. Istudes hakkab laps ruumis jälgima kõiki objekte, selle asemel et näiteks raamatule-vihikule keskenduda. Tormakus on üpris õige sõna – laps ei püsi kuidagi paigal! Alustatud tegevusest võivad nad kiiresti tüdida, pidevalt niheleda, näperdada, käte-jalgade vehkida. Kõik mõttevälgatused kiputakse kohe teoks tegema. ATH-lastega juhtubki rohkem õnnetusi.”

Aga kui laps hakkab vihmaussi söögiks nõudma, viskab lihtsalt pikali maha ja karjub, või rebib käest lahti, et sõiduteele joosta, ei ütle tänan ega palun – siis ju päriselt karistamata ei saa?

“Karistus pole neile mitte piits ja präänik, vaid präänik ja pool präänikut,” rääkis Grossmann-Loot. “Näiteks võiks lühendada tahvlis või arvutis olemise aega – poole tunni asemel 15 minutit. Kuigi kui hüperaktiivne laps läheb arvutisse, siis vanem ohkab kergendatult, et nüüd on vaikus! Nüüd on minu aeg! Kahjuks aga olen kohanud lapsevanemaid, kelle lapsel tekib niiviisi arvutisõltuvus ja ravida tuleb juba seda. Neil on reeglina ka halb peenmotoorika, mida arvutis istumine kuidagi ei arenda. Teadlased ütlevad, et viie-kuueaastasele lapsele piisab ühest rahulikust ja rõõmsast multifilmist päevas.”

Roomeldi sõnul tasub sellisele lapsele leida rahulik koht ka koolitunnis. “Kuna tunnis võib nende tähelepanu pälvida iga kõrvaline asi, näiteks ka kellegi köhatus, on soovitav panna laps istuma esimesse pinki,” ütles ta. “Soovitavalt positiivse eeskuju kõrvale. Hüperaktiivsele lapsele ei sobi aknaalune koht, sest tänav tõmbab ta tähelepanu tunnilt eemale. Samal põhjusel peaks ta istuma eemal kirevast teadetetahvlist ja teistest mürakarudest.”

Kuidas siiski panna selline isepäine põngerjas kaaslastega arvestama? Grossmann-Loot soovitab tunnustada, kuid ikka õige ja ärateenitud asja eest, olgu see või väike. “Kui laps tuhiseb pidurdamatult vilistades mööda tuba ning vanemaile on see väsitav, tasub teda kiita ka kaheminutilise vaikuse eest – tubli poiss! Nii ilus vaikus! Kas sa ka märkasid seda? Tunnustus pole tobe takkakiitmine, naeratus ja tunnustus tulgu ikka hea ja õige asja eest. Täna tegid sa selle asja ilusamini kui eelmine kord! Ja siis laps püüab rohkem ja tal lähebki paremini. See annab lapsele selle tunde, et ta saab hakkama, ja ta saabki. Laps peab kindlalt teadma, mida temalt oodatakse. Ta vajab usku endasse, lugupidavat ja toetavat suhtumist. ATH-lastega pole seda, et kui teine kuueaastane külla tuleb, siis on rahu majas. Tihti peab vanem lastetuppa minema ja kaasa aitama, et omavaheline mäng õnnestuks.”

Samas võib teistega arvestamise oskuse taandareng olla tingitud ka näiteks praegusaja individualistlikust ühiskonnamallist.

Rohkem lapsesõbralikku meelt!

“Ega meil ühiskond väga lapsesõbralik ei ole. Mul on hinge peal lugu väikese poisi koos isaga ehitatud lumekindlusega,” ütles Grossmann-Loot. “Olin Tartus oma ema juures, paks lumi oli maas. Ja seal üks noor isa oma viie-kuuaastase pojaga ehitasid tohutusuure lumekindluse. Seda on tänapäeval väga harva näha, kus isa võtab aega selleks – nad mitu-mitu päeva tegid seda. Isegi liumägi oli kelgutamiseks olemas! Teiste majade lapsedki tulid sinna oma kelkudega. Siis aga tuli keegi majaelanikest ja ütles neile lastele, et teil pole õigust siin meie maa peal kelgutada – minge ära oma õue! Kuigi ruumi oli selle suure viiekordse kortermaja õuel palju. Tänapäeva lastel on üldiselt raske mängukaaslasi leida. Kui eramajade rajoonis varem lapsed liikusid ühest õuest teise, siis nüüd seda ei ole, sest kõik on omanikud. Siis laps ongi õue peal üksi – keegi tema juurde ei tule.”

Näib paradoksina, kuid jonnakamad ja isepäisemad lapsed võivad vajada sõpru teistest enamgi. Kuidas neid sõpru leidma ehk teiste soove märkama õpetada?

“Tormakuse ohjamine on keeruline ja mõni ei saa seda elu lõpuni selgeks,” tõdes Grossmann-Loot. “ATH-lapsed tahavad mänge juhtida, nad tahavad võita ja omi reegleid seada ning neil on tõesti kergem sõpru kaotada. Näiteks tormab ta liivakasti üle kaaslaste ehitatud maja ja tüli on kohe käes. Vanem võiks aga ennetavalt enne sihtkohta jõudmist lapse enda kõrvale istuma panna ja seletada, kuhu minek on. Vaata, seal mängivad lapsed, kas sa tahad ka minna? Kui, siis teeme nii ja naa. Kui sa lähed, ütled oma nime ja küsid, kas ma võin mängida. Nii suudab ta maha rahuneda ja oma impulsiivsusest jagu saada.”

Mõned häältele ülitundlikud

Ka soovitab Grossmann-Loot järele mõelda, kas koolid saaksid püsimatuile lastele rohkem liikumisvõimalusi luua.

“Tuleks tõesti mõelda, kas meie lapsed saavad ikka piisavalt liikuda, et suudaksid vajadusel rahulikult kohapeal istuda. Kui õpilane istub 45 minutit tunnis ja tuleb vaheaeg, ohkab ta – lõpuks ometi saan joosta! Siis aga saab ta pahandada tormamise eest – seega jälle vale asi! Vahetunni saabudes ta niiviisi ei teagi, mida tegema peab. Hea oleks luua kõigis koolides vahetundidel mängimisvõimalused, näiteks lauatennist mängida või võimlas joosta. Aga lapsed on erinevad ja mõned eelistavad just vaikust. Mõned ATH-lapsed tahaksid klassis istuda ja kõrvaklappidest valju muusikat kuulata. Mõned on aga häälte suhtes ülitundlikud, nagu oma olemuseltki. Koolimajas peaks leiduma koht ka selliste laste jaoks, keda lärm väsitab. Vaikust ja rahu võiks pakkuda näiteks kooli raamatukogu. Tunni ajal saab õpetaja samuti korraldada nii, et need lapsed pääseksid pingist liikuma. Ülesandeid andes aga on tähtis suhtuda lapsesse lugupidavalt – mitte nii, et sa ei oska kunagi rahulikult istuda, too siis vett või jaga vihikuid! Vaid et laps saab aru, et teda tõesti appi vajatakse.”

Koolitarkusi tuleks hüpikule õpetada rahulikus kohas

Õppides tulevad kasuks lühikesed pausid füüsilise tegevuse jaoks, näiteks võib lapsel paluda tahvlit pühkida.

Lastepsühhiaatrid Kerstin Kõiva ja Piret Aavik soovitavad panna ATH-lapse koolis või koduseid ülesandeid lahendades istuma vaiksesse kohta, kus on vähe segajaid.

Tunnis võiks eelistada esimest pinki, kus õpetaja lähedus aitab hoida pidevat silmsidet. Rahutu lapse pinginaabriks võiks olla rahulik õpilane, kes pakub positiivset eeskuju. Kui klassis on liikumisruumi, aitab seegi liigsest energiast vabaneda. Õppides tulevad kasuks lühikesed pausid füüsilise tegevuse jaoks, nt võib lapsel paluda tahvlit pühkida. Kui pikemad õpiülesanded on jagatud väiksemateks osadeks, on lapsel hõlpsam oma töö tulemust näha. Vahelduseks on hea jagada ülesandeid, mille täitmine nõuab nägemis-, kuulmis-, kompimis- ja haistmismeele koostööd. Kindlasti ei tohi unustada õpilast edusammude korral tunnustada. Edu aitavad samuti hoida õpetaja ja lapsevanema regulaarsed kohtumised.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire on üks sagedasemaid psüühikahäireid lapse- ja noorukieas, seda esineb 3-10% koolilastest.
Uurimistöö 9-, 15- ja 18-aastaste seas näitab, et ATH-ga seotud sümptomite tasemed sugude vahel erinevad. Õpetajate hinnangul oli üheksa-aastastel poistel 3,39 korda suurem šanss kõrgemaks hüperaktiivsuseks kui sama vanadel tüdrukutel. 15-aastaste laste puhul oli sugudevaheline šansisuhe 3,54. Sarnaselt oli poistel suurem šanss mõlemas vanuses ka agressiivsuse sümptomite esinemisel. Üheksa-aastaste hüperaktiivsuse sümptomid olid kõrgemad rohkem stressirikkaid elusündmusi kogenud lastel. 15-aastastel ATH riskirühma lastel oli 3,02 korda suurem šanss kuuluda ATH riskirühma ka 18-aastasena. Kuni 75%-l ATH-ga lastest võib esineda ka teisi lapseea psüühikahäireid nagu näiteks depressioon, ärevushäire, käitumishäired, spetsiifilised õpivilumuste häired jm.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäiret esineb aina rohkem, rahvatervishoiu magistrandi Tiina Puusepa hinnangul võib üheks põhjuseks olla tõsiasi, et selle õigele diagnoosimisele ja ravile pööratakse enam tähelepanu, teisalt aga ongi tänapäeva ühiskonnas rohkem taolise probleemiga lapsi.

Allikas: Kai Maran, Pealinn

Küsimuste korral võta ühendust Biofeedback terapeudi Üllega
telefonil 53977226 või kirjutage e-mailile: ulle.toomeoja@gmail.com